Iga päev algab samamoodi, kuid lõppeb teistmoodi. Aga mitte alati. Täna lõppes samamoodi. See tähendab, lõppeb. Ja isegi, kui ma päeva lõpuks mõnes inimeses pettun ja tahaksin visata haamri tema magamistoaaknasse, on endiselt kõik hea.
On asju, mis panevad mind öösel üleval istuma ja päeval edasi eksisteerima. On asju, mis panevad mind ajama juttu, millesugust pole siin ilmas varem nähtud ja luuletama tekste, mis on nii iganenud, kuid samas nii uued. On mõtteid, mis viivad mind elus edasi ja lasevad mul lennata (vähemalt viie korruse kaupa). On ideid, mis kerivad aega tagasi, nagu ajamasin aastast 2803. On samme, mis muudavad kõike alates minevikust tulevikuni välja ja lõppude-lõpuks oleme me kõik vaid kirjutiivulised südamekujulised roosad soojendusega padjad, mis lendavad läbi lume ja ei saa enam pidama. On teid, mida valides muutub meie loogika tundmatuseni ja kui me teelt maha astume, jääb meile alles vaid pool lumehelvest, mis on end mähkinud prillitoosi sooja embusse. On sõnu, mis võtavad meilt rahu ja me tunneme, et kuidagi enam me oma maailma ei mahu (<--plagiaat!!). On lauseid, mis toovad meid tulevikust ja viivad mineviku lillatriibulistesse lainetesse jättes meid ihuüksi suurde tundmatusse. On juurdlusi, mis juurdlevad sisemuse nii lahti, et me ei tea enam, kas kops on kops ja maks on maks ning kas vasak sõrm oli ikka vasak, või hoopis lillaks tõmbunud parem. On, on, on, on... Lähme laiali vaenlastena. Ei, itallastena. Ei, lätlastena. Jah, sõpradena!
: )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar