Käisin Siimuga väljas täna. Viskasin talle lund näkku ja maandusin siis kõrini lumehanges. Käisime Selveris ja ta ütles, et mingid väikesed tsikid olevat mind suu ammuli vaadanud. Ma ei tea, ma vaatasin Berti sel hetkel.
Siim endiselt üritab. Ta on nii lootusetu ses suhtes. Ma ei tea, ma küll ei viitsiks. Mul võiks olla mälupulk. Selline, et sisestad kõrva ja kogu hoiul olev info on kättesaadav. Ma hoiaksin seal kõige ehedamaid ja ägedamaid hetki, unenägusid ja faili, kus on kirjas mu isiklikud andmed (juhuks, kui onu Alzhaimer külla tuleb). Ja siis paneksin ma sinna õpetuse, kuidas lennata ja siis pehmelt lumme maanduda. Kindlasti oleks seal tarvilik rummikoogitegemise õpetus ja mu 'serious face'. Mõelge kui fun see oleks: ma saan kellegi peale pahaseks/mul on kellegagi tõsist juttu vaja ajada ja siis otsin ma kotist mälupulga, torkaks selle otsa endale kõrva ja mu nägu muutuks surmtõsiseks. Awesome.
Ja siis oleks seal kindlasti peal ka kaust nimega "Maailma naljakaimad lõhnad" ning nimekiri kõigist ilusatest tüdrukutest, keda ma kunagi näinud olen. Nii lihtne ongi.
Aga miks on nii, et viimasel ajal algavad mu tekstid tavalise 'kuidas-ma-täna-elan' kirjeldusega ja lõppevad universumi esimeses otsas?
M'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar