Ei, ma ei soovi.

Mu tuju on hald, mu silmad valutavad ja ma olen väsinud. Kuigi tegelikult oli täna päris äge. Üks onu rääkis igasugust teksti kokku ja Eleri oli ka kohal.
Mu pea on juba hommikust saati valutanud ja see ei näi veel lõppevat. Õige pea siirdun oma tuppa, et seda koristada. Annu tuleb ilmselt homme. Ja mu nett on täna suhteliselt..Olematu.
Olen viimasel paaril päeval rohkem mõelnud asjadele, mille lükkan tavaliselt tahaplaanile. Olen saanud selgust ja sattunud segadusse. Ma ei tea enam, mida ma peaksin ette võtma või ütlema. Ma ei ta, kas ma peaksin naerma või nutma ja nii ongi vist lihtsam lihtsalt olla ja mitte midagi öelda.
Millest rääkida, kui midagi öelda ei ole? Ja mõnikord on mul tunne, et kõik on mu vastu, kuid siis jõuab minuni taaskord reaalsus, et ma ei ole maailma naba.
Ma ostsin endale täna uue märkmiku, mis näeb välja täpselt samasugune, nagu eelmine. Kõik muutused ei olegi leppimiseks ja nii otsustasin ma keerata aega tagasi ja minna 2009ndasse, sest äkki on seal parem. Niiet, kui ma teen järgnevatel päevadel/kuudel/aastatel midagi väga nõmedat/lolli/taunimisväärset, siis teadke, et see teine pool minust, see mis on aastas 2009, teeb valesid valikuid. Ikka uuesti ja uuesti valesid valikuid. Kuid mitte vanu valesid, vaid uusi. Kaks korda samasse ämbrisse ei astu, eks? Otsin endale viiskümmend erinevat ämbrit, et neisse kõiki korraga ja kordamööda astuda.
Ja kui ma näen vapper ning enesekindel välja, ei tähenda see veel, et ma seda oleksingi. Iga päev avastan ma vähemalt ühe asja, mis teeb mul meele mõruks. Nii enda, kui teiste juures. Mõnikord kordamööda, mõnikord korraga ja enamasti siiski vaheldumisi.
Peaksin ma siia kirjutama midagi sellist ka, mis omaks normaalsete inimeste loogikat? Ma ei usu, sest ma ju olengi ebanormaalselt normaalne.
"Need inimesed, kel pole ühtegi veidrust, ongi kõige veidramad." kust ma seda lugesin? Kui ma ainult teaks..Ma tahaksin mäletada asju. Igasuguseid asju. Näiteks mis oli mu ülesandeks, mis ma täna uut teada sain, mis ma kust olen lugenud ja palju muud. Mul on postituse alguses vist üks kirjaviga. Ma mäletan, et see oli seal, aga ma ei mäleta, kas ma parandasin selle ka ära. Jäägu see mulle kunagiseks üllatuseks.
Jah, ma olen morn. Jah, ma ei ole rahul. Ei, ma ei ole hetkel õnnelik. Mu silmad valutavad. Kas ma juba ütlesin seda?
Ja tegelikult ma ju aimasin, et asi on selles. Aga ma lihtsalt üritasin end veenda, et mina ise loen rohkem. Mida kuradit ma loodan!?

Su südamepuuris on vaikus Jüri Üdi.
su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind
ta oskab aga ei räägi
sest ta armastab sind

M'