Okei. Sain valmis. Pean tegema veel. Ma ei ole endaga rahul, mu selg valutab, mu tuju on halb ja ma tahaksin karjuda. Aga ma ei saa. Mul on külm ja ma ootan pidevalt, et midagi juhtuks. Aga see ei juhtu kunagi ja mul on jälle see vastik näriv tunne sees, mis ei ole mitte kellegi teise süü peale minu enda. Õõõõõh! Mul on nii palju teha ja nii vähe aega. Ma tahan oodata ja tulla ja minna ja raisata hetki ja hoida hetki ja teha seda kõike korraga. Aga ma ei suuda hetkel end liigutadagi ja mu kõht on niiiiii tühi ja mul on külm ja tegelikult "feels like crying" ja ma ei suuda seda eesti keeles isegi kirjutada, sest ma olen mingi ebastabiilne asjandus, mille tujud kõiguvad nii võimatult ja eufooria vaheldub morbiidsusega ja kõik on niiiii üleval ja siis niii all ja ma ei taha vinguda, aga vahel lihtsalt peab, sest muudmoodi lihtsalt ei saa mul peab olema koht, kus end välja elada ja kõik on tegelikult hea, elu on lillelõhnaline ja must muld koos vihmaussidega mu suus on ok, ja isegi kui sa kustutad sinna oma suitsukoni ei suuda ma sellele kõigele ikkagi vastu panna ja minus püsib soov olla selline, nagu ma olen, kuigi enamuse ajast ma lihtsalt ei salli seda aga see on ju nii äge. Mine kirjuta nüüd armastusest nõretav luuletus ja söö see ära soolaga ja unusta kõik ja meenuta alati ja ära iialgi, mitte iialgi lase lahti, sest see muudab asju ja ei tee sulle head ja jajajaajajaaa....
Armastusega,
Sinu labiilne kaksik.
1 kommentaar:
Jaaa! See, just!
Postita kommentaar