Tips võttis täna kooli kaasa omaenda ketšupi. Enjoy. Tegelikult on kasulik kanda endaga kaasas kõike vajalikku, nagu näiteks: soola, suhkrut, ketšupit, moosi, välgumihklit ja kollast küünalt.
Ei, tegelt, ma ei tahtnud nii. See oli mõledud hoopis teisiti, aga las ta olla. Kui mul Poiss ja liblik peas on lõpuks, siis näen ma Renet ja kui ma Renet näen, siis saab jälle nalja.
Mina oma lõputus naiivsuses ja lõputu jutuga meenutan inimestele midagi, mida tahaksid nad ehk unustada, siiski ei lõpeta nad minuga suhtlemist, sest tegelt on kõik hästi? Ja mina üritagu siis aru saada, mida öelda.
Kibestunud, sest terve elu olen ostnud vorsti. Vahetan ühe mõtte teise vastu välja. Kibestunud, sest surm tuleb varsti.
Tammsaare, Wikman, luule, näidend ja luulekava. Kõik see paari kuu jooksul..Pähe? Ma ei tea, eiran.
Ma olen viimastel öödel võimatult 'teistsuguseid' unenägusid näinud. Nimelt - need on terviklikud ja omavad loogikat (!!!) ja need algavad ja neil on lõpp ja hommikul saan ma naerda, sest kõik on tegelikult loogiline. Mõned asjad on justkui vihjed päriselule. Silt tänavanimega, kuhu on peale kirjutatud "Street Järvamaa". Sinised silmad ja tumedad silmini juuksed. VHS videod kellegi kodustest sündmustest ja u kümneaastane armas poiss ülikonnas. It makes sense!
Päriselt ka, ma suudan selle connectida päriseluga.
Mõnes vestluses pole ma nii rändom juba ammu olnud:
-Vaatan telemängu, nad ei saa hakkama.
-Ohjumal.
-Kõik vastused olid 100% õiged.
-Ma tegin plaksumaisi endale.
-Hehe.
-See mäng on pointless.
-Ma sõin õuna just.
-Mis värvi su silmad on?
Ja see kõik kümne sekundi jooksul.
Jah, siin ei tundugi see nii naljakas, aga who cares, right? Ma olen elementaarne, nagu seinakontakt sinu majas.
Ja ära üritagi mulle väita, et kolmepealist lohet ei ole olemas!
Armastusega,
Postiljon number 17.
1 kommentaar:
Meil on pangefetish!
Või siis ämbriarmastus...
vali ise
Postita kommentaar