Ma lasen inimestel rääkida, et nad saaksid ilma liigsete küsimusteta öelda kõik. Niiet kui juhtub, et ma ei küsi, miks/mida/kuidas, siis olen ma lihtsalt leidnud, et kui vaja, räägite ise.
Kui mu kaksikõe kaksikõde on surnud, miks mina siis veel siin olen?
Silmapiir on kadunud mu vaateväljast ja maailm on läinud lolliks. Ma tahaksin kaduda kaheks nädalaks. Minna üksinda ära. Äkki saab suvel seda teha? Meil on plaanid. Plaanid järgnevateks päevadeks, nädalateks, kuudeks, aastateks. Terveks järgmiseks kümnendiks. Aga mis siis, kui kõik ei lähe nii, nagu plaanis? Kui mitte ükski asi ei suju nii? Kas siis tulekski panna kõrvad pea alla ja teha nägu, et nii oligi plaanis?
Mõnikord on mul tunne, et ma tajun inimeste emotsioone läbi msni ka siis, kui nad sõnagi ei ütle.
Mõni inimene on nagu Maserati. Mina olen nagu..Ma ei tea..Mis autole ma sarnanen?
Samas on mul tunne, et toon halba õnne. Nagu sitasitikas, kes veeretab oma sõnnikupalli, aga teiste sitikate sõnniku korjamise asemel, tuleb see sõnnik sinna ise. Mis saab niimoodi inimkonnast?
Patsutan õlale ja ütlen, et ole tubli. Ja siis lähen näen maailma veidramaid unenägusid. Miks küll?
Armastusega,
Skarabeus
1 kommentaar:
Skarabeused on väga pühad ja vahvad loomad ja toovad õnne
Postita kommentaar