Hmm..Minu silmad on sellega suht rahul, aga eks ma vaatan, mis teha annab : )
Parem?
--
W.Wga on kõik...See kõlab niiii jubedalt, aga paraku nii see on. Finito. Kõik. Läbi. Ja sellest on niii kahju. Ma hakkan neid kõiki igatsema (eriti: "Mees, ma armastan sind!", "See on nii greisi.", "Mees, sa oled parim!") ja neid kallistusi ja komme ja seebimulle...See kuu aega oli lihtsalt vapustav. Ma õppisin neid kõiki ükshaaval ja eraldi armastama ja nüüd ka igatsema..SEE OLI TORE!
--
Jaanipäev möödus üsnagi..Erinevatel emotsioonidel. Oli nii naeru, kui pettumisi. Aga just see ming kasvatabki. Ainult nii saan olla see, kes olen. Ainlt nii saan olla parem inimene.
--
Ta seisis keset niidetud põldu ning vaatas, kuidas päike tõusma hakkas. Ülekõige tol hetkel soovis Ta tunda, kuidas Armsama käed võtaks Ta ümbert kinni ning Armsama suu suudleks Tema pisaratest märga põske. Kuid Ta teadis, et seda ei juhtu. Ei saagi kunagi juhtuma. Sest Armsamat pole siin. Ei saagi olema. Armsam on kusagil mujal, kellegi teisega. Ta on kellegi teise Armsam, mitte Tema. Ja just see tegi kuratlikult haiget.
Päeva esimesed päikesekiired mänglesid Tema näol ja Ta tundis, kuidas Ta sisemus iga hetkega üha rohkem ja rohkem kinni nööritakse. Ta tahtis sellest pääseda. Ta tahtis kaugele ära. Ta tahtis Armsama juurde. Kuid Ta ei saanud ning Ta teadis seda liigagi hästi.
Ühel hetkel, kui päike oli tagasipöördumiseks piisavalt kõrgel ja Ta vaikselt minema tammus, tundis Ta, et talle laekus sõnum. Ta süda muutus ärevamaks ning oi, kuidas ta lootis, et saab sõnumi oma Armsamalt, kes tegelikult polnudki tema oma. Ta käed värisesid niivõrd, et enne telefoni klapi avamist kukkus telefon veel korra maha. Siis, avades klappi, nägi ta, et see oli kõigest saateraport..Ta sulges telefoniklapi ning lennutas vihaga mobiili ära. Seejärel võttis ta ükshaaval sõrmedest sõrmused ning lennutas needki põllule. Kuid sellest Talle ei piisanud. Ta võttis kaelast ettevaatlikult oma ripatsi ning silmitses seda hetke - see oli rist. See oli rist, mille oli kinkinud Armsam. Korra justkui kõheldes, lendas ka see põllule.
Nüüd, tundes end kerge kui sulg, jooksis ta pehmelt üle põllu - terve alevik valjust naerust vappumas. Lõpuks ometi oli ta vaba ning mõneks ajaks suutis ta tunda end õnnelikuna ka täiesti üksi olles.
Ta oli vaba.

Small M'