Esimest korda meie etenduse ajaloos juhtus see, et etendus jäi ära. Loomulikult ei jäänud see ära enne, kui meie stseen oli tehtud ning me kõik olime täiesti läbimärjad. Millalgi tuleb siis lisaetendus. Juhtub.
--
Homme lõikan juukseid.
--
"Peeglike, peegilike seina peal..Seda mul küll vaja pole" mõtles tütarlaps ning saatis peeglikese aknast välja. "Hmm..Tulemasin..Graveeringuga. Armas, kuid kasutu," ning ka see lendas otseteed välja. Kamm, läpakas, juukselõksud, peavõrud, saapad, jope, vaas, pildialbum - ka need leidsid omale uue elupaiga. "Mul ei lähe neid enam vaja. Kõik asjad on niiii kasutud, katsuge minust ka aru saada. Mul ei lähe neid enam vaja. Saapad? No ei ole vaja. Mis ma nendega teen? Need ju hoiavad mu jalad vangis. Ma ei taha neid. Kamm, te küsite? Miks on mul seda vaja, kui mu juuksed on nii lühikesed, et nende kammimine oleks mõtetu? No ei ole vaja. Mitte midagi ei ole vaja. Terve elu oleme me kõik uskunud, et meil läheb midagi neist asjadest vaja. Tegelikult ju ei lähe. Ah et teie arvate teistmoodi, armas proua? No öelge, milleks kasutan ma näiteks..Pildialbumit? Mälestuse meenutamiseks? Miks on mul vaja neid meenutada, mu peake peab ise kinni kõik, mida ta arvab mul vajaminevat. Niiet kui mõni mälestus kaotsi peaks minema, pole hullu. Järelikult polnudki mul seda vaja. Vot nii. Viskan kõik "aknast" välja. Ehk siis elust. Nii kaovad need Igavikku. Ja lõpuks hüppan ise ka. Ning siis kaon ise ka Igavikku. Igaveseks. Keegi ei tea kus ma olen. Või oota..Teavad küll! Ma olen ju Igavikus!
Ma ei saa teile kunagi lubada, et ma jäängi sinna - Igavikku. Võib juhtuda, et mitmete aastate pärast kohtume me tänaval. Me ei pruugi üksteist üldse ära tunda, üksteist mäletada. Aga me siiski kohtume. Üksteise teadmata. Üksteise mälestustest eemaldatuna. Nägemiseni!"
Hüüdis tüdruk, ning kadus igaveseks Igavikku..
Small M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar