Mul on varsti lõpetamine. See ähvardab täielikult läbi kukkuda.

1) pean ma pidama kõne. Ma ei taha seda teha. +, mul pole selleks ideid.

2) A ei tule. M ei tule. Mu isa arvatavasti ei jõua ning miskipärast arvan ma, et R ka ei jõua.

--



Ma ei saa inimestest aru. Kõik käituvad niii enesekeskselt ja elavad ainult endale. Neil on alati üks ja see sama jutt: mina, mina, mina, mina. Aga kes on seal kõrval teised? Nende sõbrad, elukaaslased, vanemad, õed-vennad? Mitte keegi? Kas ei ole siis kedagi, kelle vastu natukenegi austust üles näidata? Näidata, et Sa hoolid. Näidata, et Sul ei ole savi. Näidata, et Sind tõesti huvitab.

Vaadates enda ümber tekib nii mõnelgi inimesel peegliefekt: paremale vaadates - mina. Vasakule vaadates - mina. Ette vaadates - mina. Tagasi vaadates - mina.

Kuidas ei nähta neid, kes on Su kõrval? Neid, kes vajavad abi? Neid, kes ei pruugi ise hakkama saada?
Blahhh..Ma alustasin seda eelnevat juttu eile, mis omakorda tähendab, et täna ei suuda ma seda enam jätkata.
--
Eile öösel...Ma käisin jooksmas. Poole ühe ajal..Temast mõtlemine tegi füüsiliselt haiget ning ma ei suutnud uinuda. Seega otsustasin ma joosta. Jooksin ja jooksin...Ning siis istusin ja kuulasin vee vulinat. Seejärel tegin ühe pika jalutuskäigu. Ma olin juba unustanud, kui hea ja rahulik on näha tühjust enda ümber. Näha mitte ühtegi elusolendit.
Vaikne ja rahulik..Hea..Koju jõudes uinusin max kümne minutiga.

Ja täna..Peale paari messi, mis Ta saatis, olin taaskord pisut õnnelikum. Tegelikult ei näinud ma Teda ju niiiiii kaua aega tagasi. Sellest pole isegi kahte nädalat veel..Kuid tundub, nagu terve igavik..
Vastik-vastik-vastik!