Eile oli lõpetamine. Nagu ma arvasingi, siis R jõudis alles pärast. Ta tuli minujuurest läbi. Koos temaga. Aga pole hullu, ma eirasin seda pisikest olendit.
Ma ei tea, ma ei viitsi enam. Ma arvan, et millalgi (oletatavasti varsti) hakkan ma ka R'i ignoreerima. Lihtsalt niisama. Ma ei viitsi enam.
Muidu läks mul suht normaalselt. "Naerata ja nooguta!". See töötab.
--
"Kallis, ma olen väsinud."
"Millest küll?"
"Ma ei tea. Ma arvan, et sellest kõigest. Ma ei jaksa enam vaadata, kuidas inimesed mitu korda järjest samasse ämbrisse astuvad."
"Ma ei saa Sinusta aru. Mida Sa sellega öelda tahad?"
"Me peaks lahku minema. Mul oleks vaja omaette olla."
"MIDA? Miks Sa mulle nii teed? Sa ju tead, et ma vajan Sind. Ja Sina vajad mind ka."
"Ma tean. Just sellepärast. Ma ei taha kellestki täiesti sõltuv olla. Ma ei taha, et keegi sõltuks minust. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu peale loodavad."
"Aga kõik ju teavad, et Sinu peale võib loota, Sa aitad alati."
"Just. Ja sellepärast tahaksin ma kaduda. Jäljetult. Igaveseks."
"Kas mina ei või Sinuga Igavikku kaduda?"
"Ei, see on midagi, mida ma üksi tegema pean. Muidu ei saagi ma kunagi sellist iseseisvust, nagu tahan."
"Aga.."
"Ära ütle, et Sa armastad mind. Armastus on vaid tunne. Seda ei ole päriselt olemas."
"Ära ütle nii. Armastus on olemas. Ja mina armastan Sind igavesti."
"Vaiki, Kallis. Ma parem lähen. Kunagi ehk kohtume. Headaega."
"Headaega" vastas ta pisaraid alla neelates..

Small M'