Hmm..Ma olen praegu lihtsalt nii tige, et ma ei jaksa isegi kellelegi kurta..Ja ma otsustasin, et see väärib mu blogi elluäratamist.

Tulin Vargamäelt. Mu kallis õdi pidi mu koju viima, aga mida teeb tema? Ette sõitis mingi punane bemm ning õdi teatas uhkelt "Kuule, ära emale ütle, et mina sind ei viinud. Kräsu viib su ise."
Okei. "Kräsu" oli mingi kahe millimeetrise siilisoenguga kantpea, kelle punases bemmis käis loomulikult mingi totaalselt ajurakke tappev muusika. Ja see omakorda oli nii vali, et kõllid ei suutnud sellega toime tulla ning ragisesid. Okei-okei. Elan üle, onju? Ja siis peatas see nn "Kräsu" auto. "Kuule, ma ei keera sisse, siit on vähemalt vähem, kui Männilt". Ei no fain siis. Naeratasin, astusin autost välja ning sulgesin ukse.

Teate, mis ma koju jalutades avastasin? Ei, loomulikult te ei tea, sest teid ei olnud ju seal. Keegi on "natuke" ebakaines olekus autoga sõitmas käinud vist. Seda näitavad TEE KÕRVAL seisvad rehvijäljed. Kuidas ma seda emale seletama peaks? Pean ma veel tema nahka päästma hakkama või?
--
Ja ega see ei olnud mu tänase päeva tipphetk veel. Minu tipphetk oli see, kui ma astusin peale oma toimetuste tegemist suurestuppa, et natuke aeg maha võtta ning puhata, enne, kui Vargamäele lähen. Mu kallis õde kösutas diivanil ja "palus" suht käskiva häälega mul tuli alla teha. Aga loomulikult oli iga mu liigutus vale. Alates tuha väljaviimisest lõpetades tiku süütamisega.

TÄNKJUU, Sista!

Just Me..

//Ahjaa, otsustasin "puhtalt" lehelt alustada.