Käisin hommikul verd andmas. Nii toredat tädi pole ammu nähtud. Kaks hetke ja valmis.
Ma mõtlesin täna hommikul millestki ägedast. Mõtlesin, et sellest peaks blogima, aga ma ei mäleta enam, mis see oli.
----
Ei ole olemas häid ja halbu asju. On asjad, mis ühele on kasulikud, teisele mitte. Ja sageli me teame, mis meile kõige parem on. Või vähemalt arvame, et teame. Ma mõtlesin välja terve kõne, mida mõnele esitada. Aga mul pole publikut.
Ja kõik need miniatuursed haavad, mis jäävad kehale ja hingele võivad teha nii palju haiget ka siis, kui need on juba lihtsalt armid. Tõmmates sõrmega üle vananenud haava, jääb sõrme alla alati mingi veider koht - arm. See kehtib ka vaimsele seisundile.
Kõik need väikesed ja suured armid jäävad alatiseks meiega ja sageli on neil omadus end ilmutada just siis, kui seda kõige vähem vaja on. Ning lõpuks ei olegi inimesest enam muud järel, kui hunnik arme. Arme, mis ängistavad meid niivõrd, et me ei suuda enam hingata. Tekib tunne, et kõik on läbi ja nüüd ei jää enam muud üle, kui karjuda ja lõhkuda. Oi, kui palju kordi ma seda teha olen tahtnud.
Siiski ei jää see meie elu lõpuks. Kõik läheb edasi. Maailm pöörleb ka siis, kui sina sellest osa ei võta. Maailma annab sulle võimaluse teha näo, et sa ei hooli. Maailm annab sulle võimaluse olla pealtvaataja. Kuid varem või hiljem saab sul lihtsalt vaatamisest kõrini ja sa tahad tagasi mängu.
Mängu tulevad inimesed erinevatel moodidel. Mõni astub korraks läbi ja läheb riputab end siis silmusesse. Mõni teine ei suuda end silmusesse rippu lasta ja läheb kaheks kuuks sundravile ebaõnnestunud enesetapukatse järel. Kuid on ka neid, kes astuvad tagasi ellu ja võtavad seda mõnuga. Naudivad niikaua, kui saavad. Ja aeg-ajalt võtavad nad jälle aja maha ning vaatavad pealt.
Mina ei jaksa pealt vaadata. Ma ei taha teha ka valesid otsuseid. Ma tahan elada nii, et mu südametunnistus mind hiljem piinama ei hakkaks. Isekas, eks?
M'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar