geipauk

Meil kõigil on tuttavad - inimesed, keda me aeg-ajalt näeme, kellega räägime, kellest hoolime ja kelle sünnipäevad on märgitud kalendrisse. Mida aeg edasi, seda vähem sünnipäevi jääb kalendrisse ja seda rohkem on sinna märgitud muid asju. Tuttavad ikka kaovad. Muutuvad vähem tähtsaks.
Inimesed kaovad inimeste elust pidevalt ja sageli mõtleme me, et "küll tuleb õige aeg, jõuab veel suhelda küll ja veel" Me jätame oma suhteid unarusse, vaidleme ja tülitseme, nutame ja vingume. Kuid sageli me lihtsalt ei oska muudmoodi. Elus on kõik nii. Me ei mõtle eal, et see, kellega me täna tülitseme mingitel segastel põhjustel, ei pruugi homme enam hingata.
Ja kui see juhtub, vaatame me seina, nagu lehm lennukit. Me ei suuda ära imestada, kuidas me nii saamatud võisime olla. Aasta-aastalt tekib kalendrisse märgitud sünnipäevade kõrvale surmakuupäevi, mis nöörivad meie kõri.
Kõik mõtlematud sõnad ja emotsioonid jooksevad kokku ühel päeval aastas. Vaidlused meenuvad ja hing jääb haigeks. Ning pole midagi, mis me sinna teha saaks. Nii ei jäägi muud üle, kui endasse sulguda ja üritada edasi elada. Matus matuse järel.
Tänapäeval on noored pea samas seisus, kus vanurid - sõbrad me ümber surevad ja mõnikord on ühes kuus matuseid rohkem, kui sünnipäevi.

Piparkookidel on hea lõhn