kolmapäev, 8. detsember 2010

Inimesed, kes näevad unes, et nad on zombid, kes näevad unes, et nad on inimesed, kes näevad unes, et nad on zombid.

Aga äkki on asi selles, et veerand lõppeb varsti ja mul on lihtsalt kopp ees? Eelmise veerandi lõpus oli nii. Nüüd on sarnane lootusetuse tunne käes.
----
Päev 27 – Kus tahaksid praegu olla?
Kusagil, kus oleks soe. Kus kellegi käed hoiaksid mu ümbert kinni ja kellegi soojad sõnad sosistaksid mulle sellest, kui palju see keegi minust hoolib. Tahaksin olla selles ühes hetkes täielikult kinni. Tahan, et see kestaks ja kestaks ja kestaks, kuni mul on sellest kõigest taas kopp ees.
Kusagil mujal on alati parem.
----
Tegin viimased poolteist tundi bioloogia konspekti. Valmis sain. Homme on muusikas kontrolltöö. Ja bioloogias.
----
Õõh. Ta ajab mu nii vihaseks. Kõigepealt tuleb ja hakkab nokkima. Siis on minul tuju halb ja tema saab öelda "Mina ei tea, mis tuju tal hakkas."
Siis muutun ma veel vihasemaks ja ootan kõigest väest hetke, mil 'sotsiaalne' vestlus läbi saab ja ma jälle uttu tõmmata võin.
----

4. When it’s all said and done, will you have said more than you’ve done?

Kuidas kunagi. Enamasti ma tõesti räägin rohkem, kui vaja. Aga samas ei võta ma iial endale vabatahtlikult mingit kohustust ja siis ütlen võltsi naeratusega "Ma ilgelt tahan seda teha, ma armastan seda."
Tavaliselt üritan ma teha seda, mida lubasin. Mõnikord ka pisut rohkem, kuid ideaalis mitte kunagi vähem.
----
Tahaks kas väga häid unenägusid või mitte üldse unenägusid.

M'

Kommentaare ei ole: