Me leppisime kokku, et ei määra 'lõppkuupäeva'. A'la "Teeme kaks korda sama palju veel." või "Korrutaks selle arvu viiega."
Me lihtsalt vaatame, mis saab. Kui see kõik jätkub niimoodi veel kaua, siis on väga hea. Kui ei, siis on lihtsalt hea, sest see on mulle juba praegu nii palju asju õpetanud.
Täna varahommikul sain niivõrd palju kuulata ja rääkida, ning lisades selle kirja ning kogu nüüdse draama, olen ma oma emotsionaalsetel Ameerika-mägedel vist läbinud kõik madal- ja kõrgseisud ning seega on nüüd hea ning rahulik. Või olen ma lihtsalt üleväsinud.
Hea rahulik on olla. Ja võib-olla ei saagi te ühestki mu blogipostist aru, vihjeks võin vaid niipalju anda, et "Temal" ja "temal" on vahe. Kohutavalt suur vahe.
Ning lõpetuseks veel - aitäh, kallike, et andsid mulle võimaluse pea kogu öö lihtsalt rääkida ja kuulata. See võimalus on lihtalt nii kuradi vägev ja alahinnatud. zhug.
Armastusega,
Bottom of a sea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar