Selline kummaline nutu-tuju on. Konkreetselt. Ma ei tea miks, aga on.
Ehk võiksin nutta sellepärast, et siin Eesti keskpaigus pole merd, mille kaldal suveõhtutel jalutada? Kindlasti võiksin. On sadu, kui mitte tuhandeid asju, mille pärast võiks nutta.
Samas olen ma õnnelik kõigi nende kõrvaliste raba-järvede üle, kus saab suve alguses juba täielikus vaikuses ujumas käia. Ma tean küll, mida ma tahaks. Tean, tean.
Eile sai siis klassivenna sünnipäeva tähistada. Mängisin nendega ühe ringi bailat ja siis läksin vee/mahla peale üle. Õhtul sain teiste klassivendadega koju. Hea oli olla. Tulla kell üks öösel. Enne majani jõudmist seisatasin ja vaatasin üles taeva poole. Kõrvaklappidest kostus vaikselt "9 crimes" ja see hetk oli jumalik. Seisin ja nautisin.
Ma lasen pigem inimestel rääkida, kui solgin nende jutu mingite mõtetute küsimustega ära. Ma lasen neil jutustada ja kirjeldada ja läbi elada hetki uuesti ja uuesti nende peas ja ma naudin seda, kui inimesed mulle midagi räägivad. Ma naudin seda kuulamist/lugemist kohutavalt.
Eile käisin Aravetel ka.
Muide, kui ma eile lõpuks koju jõudsin, võtsin veel kätte Bulgakovi ja lugesin seda natukene aega. Siis tõmbasin end kerra ja lamasin niimoodi oma viiskümmend minutit. Nautisin neid hetki vaikuses.
Kui kõik magavad, on mu majas täielik vaikus. Ükski kell ei tiksu, mitte mingeid kõrvalisi helisid ei ole. Ainult vaikus.
Seda mainiks ka ära, et viimasel ajal on juhtunud paar korda nii, et oma vanematega poodi minnes, on minu ülesandeks anda neile oma pangakaarti, sest neil on mingi varajane Alzhaimer vist.
Mu kõhu- ja küljelihased on haiged ja ma ei tea, millest. Kirjutaks siia ühe luuletuse?
Hehe, 'tsiktsak'. Muigasin just selle peale.
Tahaksin siit ära. Kolmandasse reaalsusesse.
Me kõik oleme indiviidid
Me kõik OLEME indiviidid
Me kõik oleme.
Mass.
tükikesed.
Halli massi
puuduvate tükikeste
Asendused.
Halvad asendused.
Ja veel halvemad
uuendused.
Ajahamba pureda,
aastate hüljata.
Üksinda, üksinda, üksinda.
Keset rahvamassi.
Üksinda.
Ta räägib ja ma lihtsalt ei suuda teda katkestada. Ma pigem muigan vaikselt ja ahmin sisse iga tema sõna..
Armastusega.
Hea Haldjas.
//ärge pahandage, kui te olete seda luuletust siin juba kohanud. Ma ei halda neid enam nii hästi. Andestage, palun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar