Ma olen pisut väsinud. Homseks peaks veel selle luuletuse ära õppima ja matemaatikat tegema ja saksa keelt praktiseerima jajajajajaja. Tuglas ka, jah.
Ja siis, päeva lõpuks kerin end voodi peale kerra ja vaatan tänavalaternana silma paistvat kuud. Mul on uni ja ma ei tea, mida te siit üldse leida loodate. Sest enamuse ajast olen ma kas ebastabiilne või omaenda keha toodetud morfiinist seitsmendas taevas.
Täitsa gei olukord.
Ma värisen ja mul pole paremat teha, kui rohelises toonikus ringi ujuda ja pealtvaatajatele lehvitada. Minu paranoia ületab piire ja alandab latte. Ma ei joo kohvi, sest see teeks mind ilmselt liiga hulluks. Tundub, et praegu on lihtsalt selline aeg, kus inimesed tahaksid lihtsalt lõõgastuda. Kolm inimest meie klassist tahavad pidu. Ja ma mõistan neid.
Mu ema mainis täna, et kevadel lähevadki õpetajatel närvid läbi. Marko olevat just kevadel kõige eest märkuseid saanud. Küll ta istus, astus ja seisis valesti. Närvid läbi, siis läbi.
Marko, Marko, Marko. Mida Sinuga küll ette võtta? Eile koristades leidsin jälle need paberid ja need pildid ja jälle oli nukker olla. Miks ta need üldse mulle andis? Olin ma tõesti siis sellist nägu, et ma neid nii väga tahan? Mida ma nendega tegema oleksin pidanud? Ma ei saa temast aru.
Aga kõigist ei peagi alati aru saaama, eks? Minu maailmas on olemas sõna 'muugima'. Ja tegelikud oleme me kõik oma tahkes elemendis filantroop'id (filantroobid?).
Armastusega,Mina ise ja mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar