Miks on nii, et pea iga kord, kui ma tunnen ennast juba nagu inimene ja kõik näib laabuvat, näen ma mingit unenägu, mis masendab mind järgmised kolm nädalat?
Ma ei tea, miks see on, aga see on. On üsna ebamugav ärgata väikese meeltesegadusega, sest sa pole päris kindel, kas sinu peale karjuti päriselus või unenäos. Seekord oli veel "dream-within-a-dream" ehk siis ärkasin nagu üles, rääkisin sõbrale, et vaata kui rõve unenägu ja olukord ja siis juhtus täpselt sama asi uuesti, nutsin natuke (loe: paaniliselt), karjusin ise ka inimeste peale ja siis ärkasin päriselus üles.
Ja see tunne, et mind on reedetud ja ma olen nii palju haiget saanud, on hetkega tagasi. No kurat küll, ma elasin juba normaalset elu ju! Ma ei mõelnud neile asjadele, ma vaatasin kõrvale ja siis see üks unenägu.. Ja kõik variseb jälle kokku. Ja kuigi need sündmused olid vaid minu fantaasiavili, tegi hiljem nii mõnigi asi, mõnigi loetud lause, nii palju haiget, et... Ma ei teagi kohe.
Võib-olla peaks ma oma ilmselgelt allasurutud emotsioonidega tegelema, aga kuna ma pole selleks siiani ühti muud viisi peale hüsteerilise ulgumise leidnud, siis ma pigem surun asju edaspidigi alla ja üritan asjadest edaspidi vähem mõelda ja üle mõelda. Kuid kohati ei saa ma isegi aru, kas mõni sündmus oli päriselt või kujutasin ma sedagi vaid ette.
Keeruline on nii elada, keeruline.
Armastusega,
Enesepettuse sasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar