Break all of their wings and make sure it crashes

Järgneva lugemise taustaks on tugevalt soovitatud just see pala:

Kõndisin umbes pool tundi tagasi üsna kiirel sammul koju, kui umbes poole tee peal avastasin, endalegi üllatuseks, et tegelikult pole mul ju kuhugi kiiret. Läheduses polnud ühtegi hingelist ja antud rajoonis elavad pigem need inimesed, kellel on juba oma pere. Siin on rahulik. Seega võtsin aja hetkeks maha ja vaatasin enda ümber ringi. Vaatasin taevasse ning sealt vaatasid mulle vastu tähed.

See kõik pani mu mõtlema, et kuhu mul nii kiire on. Viimased pool aastat olen ma asjade eest lihtsalt ära jooksnud. Ja mitte ainult eraeluliste, vaid ka kooli ning normaalsete sotsiaalsete suhete eest. Elan igat päeva, nagu oleks see mu viimane. Ja samas esimene. See tähendab seda, et ma lükkan asju edasi teadmisega, et mul on aega neid teha ka tulevikus kuid samas loodan sellele, et homme ma ehk enam ei ärka. Ma tean, et see kõlab.. Karmilt ja valelt, aga ma tean ka seda, et see kõlab hoopis halvemalt, kui see tegelikult on.

Ma tunnen end nii.. Ma ei tea, mis selle nimi on. Võibolla tühjus? Ma lihtsalt ei jaksa enam asjadest hoolida ja ma ei suuda enam minna välja, pidudele, sest esiteks pole mul kellega minna ja teiseks.. Inimesed teevad haiget. Nii palju haiget ja mina haagin end mingi asja külge, mis näib mulle nii palju lootust andvat ning kui ma lõpuks aru saan, et võibolla polnudki see midagi ja inimesed ei mõtle oma tegusid lihtsalt läbi (või on meelega m*nnid), siis olen tagasi alguses. 

Tekib tunne, nagu kõnniksingi ma maailma äärel teadmata, kas tuleb see kukkumine ja maailma lõpp täna või homme või ehk hoopis kolme aasta pärast. Niimoodi on raske elada. Ja siis veel need unenäod. Kui ma reaalses elus saaksin isegi omadega hakkama, siis pärast seda, kui ma olen terve öö oma peas probleeme lahendanud (või neid kordi hullemaks ajanud), on hommikul raske. Raske on tulla reaalsusesse ja mõista, et siin olen ma liiga nõrk ja arg, et selliste asjadega tegeleda, aga vähemalt unenägudes on kõik võimalik.

Armastusega,

Let you say goodbye with lips like dynamite
Everyone turned their backs 'cause they knew