Aastakokkuvõte

Ma pole küll varasemalt kokkuvõtteid teinud, aga praegu on kohe tunne, et peaks. Ma ei hakka kuude kaupa lahkama, millal mis juhtus, kuid jagan aasta kolmeks ja ütlen iga asja kohta midagi lisaks. Mõne asja kohta rohkem, kui teise.

.

Niisiis - kõige esimesena eelmisel aastal... Laste sünd. Mitte minu omade, muidugi. Sain nimelt kahekordseks tädiks. Ma poleks kunagi uskunud, et ma nii aktiivselt nende präänikute elust osa võtan ja teen seda veel nii hea meelega. Aga tõesti - see on üks olulisemaid asju, mis möödunud aastal toimus ja millest saab rõõmu veel mitmeteks aastateks.

Järgmiseks oli üks hoopis teistlaadi asi. Ausalt öeldes ei teagi ma, kuidas seda kõike nüüd kokku võtta. Annan mingi ülevaate: kolisin ilmselgelt liiga rutakalt ühikast välja, helistasin maakleritele ja käisin kortereid vaatamas ja enda arust leidsin juba hea variandi, kuid siis.. Siis öeldi mulle laused, mis mul vist eluks ajaks meelde jäävad.. "Otsi endale uued sõbrad," ja "Sulle endale ju ei kõlba ühikas elada."

Oleks see vaid nii! Ma usaldasin liialt (ja natuke pimesi) teisi inimesi ja sain üsna valusalt kõrvetada. Ning selleks hetkeks ühikasse enam ei saanud (rebastehooaeg, jee) ning mul oli kaks võimalust - otsida endale kiiresti uus elukoht või jääda kodutuks. 

Ma ei eitagi, et paugutasin uksi ja tegin seda veel tagantjärelegi. Viha, pettumus ja kurbus olid lihtsalt nii suured.

Eks ma esimesed kaks päeva suurt midagi muud kui nutta, ei suutnud, aga tulin eluga välja. Ja kui ma lõpuks asju pidin ajama, siis võtsin end kokku ning leppisin sellega, et 24/7 nutmine ei ole sotsiaalselt aksepteeritav. Eks ma siis mõnda aega leidsin täiesti "häid" põhjuseid nutmiseks. Näiteks: "omg, vaata seda kurba filmi/pilti/videot!"; "issand kui nunnu kass/laiskloom/muu loom!"; jne. 

Sellega jõuan ma ka sinna, et tahaksin vabandust paluda nendelt, kes on pidanud nägema minu emotial breakdowne loengutes ja täiesti tühja koha pealt. Ega ma enda üle väga uhke pole, et mõnikord avalikus ruumis lohutamatult nutma puhken, aga mis seal's ikka - mõni olukord sobib mulle rohkem, kui teine.

Ja praegu on mul ikkagi puudu see inimene, sest ma ei suuda E'le kõiki oma emotsioone peale laduda, see oleks tema suhtes ülekohtune ja mingeid asju on ilmselget parem rääkida kellelegi, kes selle koos sinuga läbi on elanud ja teab asju une pealt.

Eks mul mingi hetkeni oli tunne, et äkki saab ikka veel kõik korda (seda näitab ka mu eelmine postitus), aga.. Ilmselgelt on mul mingi kuradi tunne ikka sees, sest näen regulaarselt unes, et a) kõik saab korda; b) kõik ei saa korda, aga me saame oma asjad läbi rääkida; c) me lihtsalt karjume teineteise peale.

Aga ma tõesti ei tea, mis sellest saab. Ühel hetkel tekkis nagu ringkaitse, kus mind osadest portaalidest grupiviisiliselt unfollow'ti - täiskasvanud inimesed, nagu me oleme - ja see tegi nii kohutavalt haiget. Sealt tuli ka mõni loengus ära flippimine.

Sellest sai vist nüüd liiga palju räägitud. Sellest olukorrast on mu asju õppida - tuleb osata lahti lasta (maybe i'll get there someday, today is not that day); ei tasu pimesi usaldada jms.

Kolmas asi.. See tuli ilmsiks jõululaupäeval, mõjutab üsna suuresti minu elu, kuid pole siiski minu jutustada. Aga selle kohta ütleks nii, et iga inimene peab tegema ise oma valikud ning kui ta on nendes kindel, siis peavad need õiged olema. Muidugi on kahju, aga ehk on nii parem. Eks me kõik jõuame lõpuks ringiga koju tagasi.

Ilmselt siis aasta laul, millele lüürikale ma palju mõelnud olen.

Armastusega.

lihtsalt mina.