Kõik see, mis on olnud, on minu jaoks möödunud isegi kergemalt, kui ma arvatagi oleksin osanud. Ainult mõnikord mõeldes sellele, et kuidas Sul läheb, mis enesetunne Sul on ja kõik need asjad, mis ma veel öelda tahaks.. Siis tuleb nukrus peale. Eriti siis, kui ma tean, et Sina ka natuke katki oled.
Varem, kui Sa olid katki, võtsin ma poest viinamarju ja sõitsin siis Sinu poole. Jutustasime niisama ja tegime lolluseid. Mõnikord ka nutsime. Ma võisin andeks anda kõik, sest Sina olid ju minu kalju. Tagantjärele mõtlen, et kas ikka olid? Kas kõik oligi nii, nagu ma tahan mõelda või kujutan ma vaid ette, et toetasid mind? Ega Sinulgi alati häid sõnu jätkunud ja enamasti ei saanud ma endale lubada avalikku-katki-olemist. Liiga tihti oli vaja kedagi teist toetada ja hellitada ja öelda, et kõik saab korda. Sest minu mured olidki ju väikesed ja tühised. Enamuse jaoks vähemalt. Minu jaoks nii väga mitte.
Siiski sain Sinuga rääkida. Viimasesse perioodi jäi ka suurem südamepuistamine asjadest, mida keegi teine ei tea. Ma ei tea, kas Sinagi lõplikult mõistsid, kuid ma tean, et Sa vähemalt üritasid. Ja mina sain rääkida millestki, mida kellelegi teisele elu sees öelda poleks julgenud. Ja mul pole ka kuigi suurt hirmu, et Sa sellest kellelegi edasi räägiksid, sest Sinu suust saladusi ei tulnud. Enamasti hoidsid need endale. Või jagasid kellegi teisega, sest nagu välja tuli, siis olid Sa teistele rääkinud paljust, mida mina eales kuulnudki polnud. Eks sellest võib praegusel hetkel järeldada, et ega Sul mind juba siis eriti vaja ei olnud. Ei võtnud Sa kuigi tihti ühendust, ei avanud end lõpuni, ei usaldanud.
Ja kuigi see kõik teeb nii meeletult haiget, mõtlen ikkagi, et Sul on praegu valus ja ma tahaksin Su lihtsalt võtta oma käte vahele ja hoida. Rääkida mõne nõmeda sisenalja, mis meil oli ja üritada Sind lohutada. Aga enam nii ei saa. Ma ei tea, kas see kõik saab päriselt otsa ka kunagi või jääbki niimoodi õhku rippuma. Mõni mu tuttav ütleb veel, et eks aeg näitab ja kindlasti saab kõik korda, aga.. See, mida ja kuidas Sa mulle viimane kord ütlesid.. Valus oli. Ausõna oli. Valusam kui ükski teine asi, mida oled kunagi öelnud. Ja seda mõtlen ma tõsiselt. Kõik need mineviku-asjad. Mitte ükski neist polnud nii valus. Mitte ükski.
Ma ei tea enam, mis edasi saab. Muidugi on mul lootus, et midagi hakkab liikuma, aga samas ei kujuta ma ette, kuidas. Kuidas saaksid tagasi võtta kõik need sõnad. Kuidas saaksin ma Sind veel niimoodi usaldada ja armastada. Ma ei tea. Lihtsalt. Ei tea.
...
Valus On.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar