Purgitablett.

Eks esmaspäevad ongi praegu ehk blogimisepäevad. Veel täna ja järgmisel esmaspäeval, võibolla. Sealt edasi kaob mu kahetunnine vaba aeg ära.

Nädalavahetus möödus üsnagi normaalselt. Tho, umbes täpselt kümme minutit pärast hetke, kui nii mina, kui ka mu ema olime oma aega veetnud sama katuse all, oli juba sõda lahti. Aga iga torm möödub kord. Ja nii läks ka sellega. Ta küsib minult mu luuletusi lugeda koguaeg. Aga kuidas ma saan neid talle anda, kui peale nende lugemist on minult küsitud "Tõesti vihkad oma ema nii väga või?". Eks see ole kahe otsaga asi. Love-hate relationship. Tegelikult ju ei ole nii hull. Kui mitte arvestada  seda, et me aeg-ajalt teineteise peale oma maailmavalu välja elame. Kõik ei ole nii hull.

Välja arvatud migreen. Vot see on kohutav. Ühe korra elus olengi istunud pimedas toas põrandal ja nutnud, sest igasugune valgus ähvardas mu aju plahvatama panna. Sellest hetkest alates hoian alati valuvaigisteid käepärast. Vahepeal nagu polnudki nii hull, kuid nüüd, kõikide pingetega seoses tunnen, kuidas see istun-nurgas-ja-nutan hetk enam kaugel pole. Laupäevalgi oli närv sees, öösel maganud ei olnud, söögiisu puudus ja pea ähvardas lõhkeda. Sel hetkel ei aidanud isegi Triinult küsitud valuvaigisti.
Eile see jällegi aitas. Tänase kohta näeb veel. Iga väiksema valuga kätt purgi poole ei siruta. Ainult pika ja tugeva valu korral.

Mind tegelikult üllatas, kui sain teada, et mul on veel lugejaid. Ma ju päriselus ei oota, et keegi vaevuks mu katkematut hala kuulama/lugema. Mina oleks selle lugemisest ammu juba tüdinenud. Aga noh, eks igaüks teeb omi valikuid ise.

Ja nädalavahetuse võistluse kohta.. Eks ma ütlen in person, kuidas see läks. Ma tean (st: loodan), et vähemalt üht mu lugejat huvitab.

Istun kursaõdedega kohvikus. Kolm meist on läpakates, kolmas on kultuurne - loeb raamatut. Umbes tunni aja pärast on juba mõtekas süüa ka tellida.

Käisin reedel oma uue arsti juures. Ta oli veider ja mulle jäi mulje, et kõiki arste õpetatakse mingisuguses erilises õppeaines ühe sõrmega trükkima. See arst nägi välja tunduvalt noorem, kui mu eelmine, kuid trükkis nagu mu perearst. Mis oli veider. Sest enamus tänapäeva noorematest arstidest on arvutitega tegelenud rohkem, kui ühe sõrmega trükkimine.

Olen sõrmuse otsinguil. Ma ei taha toda 'perekonnareliikviat' enam kanda, kuna selle kivi seisukord on halb ja kardan seda kaotada. Aga niipalju, kui ma täna poodides uurisin, on seal kõik bling-bling ja ropult kallis. Eks ma tellin endale siis Poolast linnupealuu.Või ka kaks.

Olgu praeguseks on kõik.

Armastusega,
Homme Näeme.