esmaspäev, 1. oktoober 2012

"I do"

Veider on olla. Ma olen nii tujukas, et endal hakkab ka halb. Ja need peavalud. Oi, need peavalud.
Ma püüan end parandada. Ja oma puudujääke heastada. Ma luban.

Teise külje pealt vaadates olen ma siiski õnnelik. Ma ütleks, et üks "verstapost" mu elus on nüüd taas saavutatud. Või noh, mis "saavutatud" see pigem lihtsalt juhtus ja ma isegi ootasin seda. Ja see juhtus täpselt õigel hetkel. Samal hetkel, kui mul see plaanis oli. Ja see tegi mind õnnelikuks, oi, kui õnnelikuks. Sellele mõeldes olen praegugi rahul.

Istun kohvikus. Ootan järgmist loengust, sest mõlemad tänased toimuvad pärapõrgus. Üks mu kursaõde kutsus mingit filmi vaatama. Ilmselt lähen.

Ma olen nii palju mõelnud nii paljudest erinevatest asjadest blogida, kuid praegu on küll 'blank'.

Aga mul on nüüd kondoomi ja kummikommivaru olemas!

Ugh, poleks pidanud neid ühte lausesse panema ilmselt.

Siin elamine on kuidagi nii... Hea ja võõras samaaegselt. Mõnikord loengust/peolt/Annu juurest koju jalutades valdab täielik võõristus. Majad on suured, ruumi pole, ma olen tulnukas võõras linnas. Tuleb tunne, et tegelikult ei ole ma siin asja pärast ja ma võiksin ju olla kusagil mujal ja kõik muu oleks palju parem.
Mõni teine kord jälle on nii hea. Nii hea, et kõik on käe-jala kaugusel ja kellegagi kokku saamiseks ei pea kolm päeva ette planeerima ja linn on üldse nii ilus ja inimesed kõik head.

Jäin praegu jõllitama aknast välja ja mu kursaõde märkas seda ning sai sellepeale naerda.
Mõtlema jäin aga sellest, et mis siis, kui minu uus vestluskaaslane osutub samasuguseks, nagu oli seda mõned aastad tagasi tema? Loomulikult ei saa seda välistada, seda saab kohe kindlasti ära hoida (aga mis hinnaga?) ja muidugi ei saa ma võtta kõiki inimesi selle mõõdupuu järgi.
Ta tundub hoopis teistsugune. Ta ongi teistsugune ja ma siiralt usun, et ta ei korralda selliseid jamasid, nagu oli mõned aastad tagasi. Ning hoolimata kõigi arvamusest on selline sõprus ka võimalik.
See on võimalik ja hea, kuid samas ei kaota ma valvsust. Sest see on ainus asi, mida ma teha saan.

Aitab küll nüüd sellest jamast. Peaks juuksurisse minema.

Armastusega,
I have Food.

1 kommentaar:

Indrek Nägelik ütles ...

Tegelikult on Tartu ilus ja hea, lihtsalt Sa pead oma pidepunktid leidma.