Ma tõesti jälestan ennast hetkel. Ma ei tea miks, aga selline tunne on, et no mine tõmba oksa.
Aga õues on kuradi külm. Toas ka.
Ma ei tea, mida edasi teha. Kõik tundub nii lootusetu. Rääkisin emaga täna ülikoolist. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma peaksingi Viljandisse või kuhugi sisse saama. Talle see ei meeldiks. Ta ootab, et ma lähen õppima kellekski, kelle amet ta ikka korralikult ära toidab. Näiteks raamatupidajaks, nagu mu õde.
Aga mulle ei meeldi arvud. Ega kontoritöö. Ma ei tea..Kui ma lavakasse ega Viljandi ei saa..Mis siis? TKKK? Aga kui ma sinna ka ei saa? Aastas võetakse mingi kaksteist inimest ainult ja kandideerijaid on niii palju.
BFM? See maksab roppu moodi. Ma ei tea..Kui kuhugi ei saa, siis tööle? Reisima?
Õõh, ma olen suht kindel, et kui ma seda teen, siis ei räägi mu ema minuga enam kunagi. Kuigi rahaliselt ei olegi see nii võimatu.
Ma ei tea..Kõigepealt peaks keskkoolist läbi saama ja kui peale seda veel mõistus peas on, siis tuleb alles edasi vaadata.
Kõik tundub kuidagi halb ja vale ja õõvastav. Miski närib seestpoolt. Tundub, nagu kõik mu sõbrad ja tuttavad on kadunud kuhugi omaette eludesse, võtnud kaasa kõik, mis kallis ja siis lukustanud ukse seestpoolt, et mina jumala eest sisse ei pääseks.
Halb on nii, teate?
Mul tekib vaikselt paranoia, et see ongi üks suur kaval plaan, kuidas mind masendada. Ok, ok. Reaalsuses ma ju tean, et kogu maailm ei keerlegi minu ümber ja inimestel on õigus oma eraelule. Aga kuhu jääb minu eraelu? Mul pole õrna aimugi, sest mul pole lihtsalt inimesi, kes tekitaks selle mulle. Või mulle ainult tundub nii?
M'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar