Loveaddiction

Päev 13 – Kiri kellelegi, kes on Sulle haiget teinud
Tegelikult oleks mul neid kirju kaks...Ma ei tea, kas ma panen siia ka teise, aga esimene...:

Head teed

Mäletad Sa veel, kuidas me tulime koos poest ja Sa mulle lorilaule õpetasid? Kuidas Sa laenasid mulle oma kaamerat, kui kord siin käisid?

Ma ei tea, miks polnud me aastaid suhelnud või miks ei vaadanud Sa mulle kohtumisel silma ega öelnud mulle sõnagi. Alati oli Sul midagi paremat teha ja mind käsitlesid Sa kui 'probleemi', kuigi ma mäletan, et kord, kui ma Sulle keset ööd helistasin, endal süda sees tagumas nagu hullumeelne, tundus mulle, et Sind siiralt huvitab minu käekäik.
Ma mõtlesin Sinust tihti (mõtlen siiani), kuid vältisin Sind iga hinnaga. Kõik mu tuttavad teadsid Su olemasolust, vastupidiselt Sinu tuttavatele, kes minust kuulnudki ei olnud.
Iga kord, kui õhtused uudised näitasid järjekordset autoavariid, mille ohver oli noormees, jättis mu süda lööke vahele. Alati oli mul mõte "Ega see ometi Sina..?"
Ma ei tea, miks ma nii sageli mõtlesin Sulle ja Su tegudele.
Viimane asi, mida ma Sinust enne suve kuulsin, oli see, et Sa olevat mind näinud ja hoolimata sellest, et ma olen tähelepanelik, jäid Sina tookord mulle kahe silma vahele. Ma ei tea, kus Sa mind nägid, või kuidas Sa mu üldse ära tundsid, kuid nii see olevat olnud.
Viimane kord, kui ma Sinuga peaaegu kokku oleksin jooksnud, torisesin ma vaid piisavalt valjult "Seda jama pole mulle küll vaja." Kuulsid Sa seda?
Uudise sain ma 22. juunil isalt, kellele ma olin ütlemas, et lähen poodi. Ta oli ilmselgelt endast väljas ja seda olin ka mina.
Viimast korda nägin Sind 27ndal. Seal oli palju inimesi - saal oli paksult rahvast täis. Talitluse ajal lendas seal üks mustatiivaline liblikas, kellelt ma kuidagi silmi ei saanud.
Tema tiivalöökidest tekkinud õhuvool puutus su kahvatuid palgeid. Meie kõigi omi.
Liblikas lendas kõrgele: ülemise aknaruuduni, mis oli katki. Veidral kombel ei lennanud ta välja vaid jäi aknaruudule pidama.
Hiljem rääkis mu tädi, et kui kõik väljas olid, lendasid kiriku kohal kolm toonekurge. Nad lendasid ringiratast, tõustes üha kõrgemale. Sellist pilti polevat keegi eal näinud.
Kõige valusamalt pole mul siiski meeles viimased kolm peotäit mulda, vaid see, kuidas noor täisjõus mees, veidi vanem, kui Sina, seisis sõjaväemundris, müts käes. Tema ümber ei olnud inimesi. Ta seisis seal üksinda keset rohelist muru ja nuttis. Ta vaatas üksisilmi sinnapoole, kus oleksid pidanud olema Sina. Kas Sa äkki nägid seda? Mäletad Sinagi sama, mis mina?
Seal seistes tegi Su vend hädise nalja, kuidas nad alguses Su ülikonda ei suutnud leida ja arutasid, et äkki sobiks hoopis suvine palmipuudega t-särk paremini. Sest sedasi kõik Sind ju mäletavad - lõbusana.
Kumbki meist ei suutnud selle peale naerda, meie nägudel oli hädine naeratus.
Hiljem rääkisid kõik sellest, kui hea ja hooliv Sa olid..Minule sealt kahjuks ei jätkunud..
Minul on kahju, et mul polnud võimalust naerda Su naljadele ja tunda Su hoolivust. See, kuidas me oma asju õigel ajal korda ei saanud, teeb haiget praegugi.

Aga mina jään Sind alati meenutama,
Mirjam.
----
Ma ei pane seda teist siia. Ühest peaks piisama.
----
Viiest kontrolltööst sai kolm. Njomnjom.

M'