Mootorsaag.

Su liigutused, hingamine
on jäänud võõraks kõik mis oli soe

Oeh..Ma olen nii palju kordi mõelnud, et peaks siia kirjutama. Aga ma ei tea. Kuidagi väsind olen koguaeg.
Nii palju draamat on tehtud vahepeal. Ja ma lihtsalt seisin suht lolli näoga seal keskel ja lootsin, et see läheb mööda. Lõpuks läkski. Läks, ja ma suutsin ära harjuda sellega, et mind enam tema jaoks ei ole ja mina olen mõrd. Jälle.
Ta näeb mind koolis iga päev, aga sellegipoolest peab ta kontakti otsima just neti teel. Ma ütlesin talle, et kui teda tõesti huvitab, siis tulgu ja küsigu näost näkku. Ju siis ei huvita.
Ahjaa, see tüüp, kes oli kaks ja pool aastat mu parim sõber ja mingi hetk oli 'loota' et midagi enamatki..Ta magas mu sõbrannaga ja siis ajas sealt kõrvalt veel ühega liini. Tema gf sai teada sellest. See oli draama põhjus.
Ma ei tea. Ma ei suuda sõbranna peale tige olla. Ma mõistan teda. Ma mõistan seda, miks ta kohe ei rääkinud. Ma olen selle mõttega harjunud ja kõik on ok.
Seda ja veel, et ma kuulasin ükspäev ta häält, eemalt. See tundus nii võõras. See oli lausa masendav, et mul oli tunne, nagu me ei oleks kunagi suhelnudki. Siis meenus mulle see, kuidas ta kallistas - see oli alati nii, et mu ümber oli nii palju soojust ja headust. Ma arvan, et ma ei julge teda enam puudutadagi..Äkki on seegi võõras?
--
Ma avastasin, et mu päevane söögikogus on väga väikeseks muutunud. Just nimelt - avastasin. Ma ei teadusta seda endale, aga kui eile üks tüüp nägi, et ma söön, tegi ta sellest suursündmuse ja täna A-M'ilt küsides ütles ta midagi sellist "Päriselt küsid või? Sa nagu ise ei saa aru või? Minumeelest ei söö sa üldse."
Ma imestasin. Ma söön siis, kui on isu. Aga ma peaks seda kuidagi reguleerima hakkama, aga ma ei tea kuidas. Enda arust söön ma suht kogu aeg. Kuigi..Tänase päeva jooksul on mu pea tunduvalt liiga palju ringi käinud.
Viimased nädal aega on möödunud kuidagi melanhoolselt. Kõik on nii hall ja tavaline ja igav.
Asjad ei ole enam põnevad. Mu suhtlusringkond on nii piiratud ja ma tunnen end nii..Äraoleva ja vangistatuna. Ma ei tunne, nagu ma oleksin mina ise.
Ma ei tea, milles asi on. Aga ma üritan olla positiivne ja särada, särada, särada..Nii, nagu ma olen nii palju kordi seda teinud : )

M'

Btw, ma pakkusin A-M'ile, et ta tuleks minu juurde järgmine neljapäev. Ta kõlas nagu mu ema "Siis me ei saa ju õigel ajal magama ja hommikul üles,"
Ma lubasin pühalikult, et ma jätan ta öösel rahule ja ei käitu nagu täielik idioot ning lasen ta normaalsel ajal tuttu. Ta veel mõtlevat selle üle.