Põhimõtteliselt..Ta igatseb meid. Meie sõprust. Aga sellegipoolest ei saa ta mind isegi kallistada. Kõik kantakse ette. Ja siis tuleb jama.
Ja "ta on vaba mees vabal maal" nagu tema enda väike ütles, nähtavasti ei kehti. Kui me kahekesi oleme ja pole 'ohtu' et keegi, kes ette võib kanda, meid suhtlemas näeb, pole probleemi.
Kõik muutub selliseks, nagu oli. Ja siis..Tuleb taaskord mingi jama. Sest üks tibi arvab, et tal on õigus. Sest ta arvab, et mina olen see paha (-taaskord, nagu alati). Niisiis ei saa me suhelda. Me ei või põhimõtteliselt üksteise poolegi vaadata.
Suhteliselt masendav, tegelikult. See, et ta nii möku on, on eriti masendav. Aga selline ta paraku on..
--
Muidu on üldiselt hea. Palju tablette ja palju katuse sõitmist. Ja valu. Peavalu. Käevalu. Jalavalu. Kaelvalu. Hingevalu. Valu. Valu. Valu.
Aga ma olen harjunud. Ja üritan vähem vinguda. Kõvasti vähem.
Ja ma üritan paremini hakkama saada. Seni on suht-koht hästi sujunud see.
--

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Aleksander Suuman