Elu on LILL!

..Ja homme teeme ratastoolirallit!
Olin kolm päeva ära. Seltsiliseks vaid telefon, raamat ja joonistamisvahendid. Selle ajaga on mind verest tühjaks imetud. Homme antakse ratastool. Aga minul on seejuures üllatavalt hea olla. See on arvatavasti sellepärast, et ma võtan asja rahulikult - tuleb see, mis tuleb. Mina ei saa midagi muuta. Parem võtta viimast ratastoolirallist. Mul on vist mingi kinnisidee seoses ratastoolidega. Esimene asi, mis meenub, on 'ratastooliralli!'
--
Tegelikult ongi kõik ju hästi. Meil on vaarikate vahel siilipesakond. Mina pole vaatamas käinud, aga väidetavalt on seal seitse (??) siilipojukest. Nunnu!
--
Avastasin enda jaoks 'Ultramelanhool'i. Ja S ütles mulle, et tal oleks plaan mind kinno kutsuda. I knew it! Tegelikult saab temaga normaalset juttu ajada, kuigi ta ei suuda kuidagi üle saada oma kunagisest tüdrukust (kes on muide KOLMTEIST!! Tunduvalt liiga noor. Alles LAPS!)
--
'Kord sureme me kõik,
Kord saab Sinustki lilledes aas'
Sõnas tütarlaps oma haletsuspisarates olevale palatikaaslasele, kes juba samal päeval koju sai.
Tol ööl istus tüdruk aknalaual ja vaatas endast mõni korrus allpool liiklevaid inimesi. Oli sume suveöö ja päike oli just loojunud. Inimesed sagisid ringi, nagu sipelgad, kellel on koguaeg kiire. Tüdruk vaatas alla ning ühel hetkel ei olnud tänaval enam kedagi, peale noormehe, kes seisatas täpselt palatiga kohati olevat kõnniteed. Noormees seisatas ja pööras aegamisi oma näo haigla akna poole.
Tütarlapse silmist voolasid pisarad, kui ta oma peopesa jahedale aknale asetas. Ta oleks tahtnud avada akna ja hüüda noormehele midagi..Ükskõik mida..Ilusat, inetut, vaikset või valjut. Ta tahtis anda märku, et ta on päris ja teda ei tohi unustada. Kuid aknal ei olnud linki ja polnud mingitki võimalust, et noormees teda kuuleks. Kasvõi natukene.
Noormees naeratas õrnalt ja asetas oma parema käe oma südamele. Ta lagnetas hetkeks pea, heitis siis veel ühe pilgu aknale ja kõndis minema. Tagasi vaatamata. Mõne minuti pärast polnud enam näha isegi noormehe varju asfaldil. Kõik.
See oli vaid hetk. Hetk, mis ei unune neil kummalgi kunagi.
--
Need jutud..Ma arvan, et kui need kõik kunagi üheks siduda, oleks see lihtsalt väga pikk ja tundeline jutt. Igasse juttu läheb osa minu tunnetest. Ma tajun neid uuesti ja uuesti, iga kord, kui ma neid loen. Kuid siiski ei ole jutud päris. Need ei ole tõesed. Need on justkui midagi, mis on juhtunud vaid minu pisikeses peakeses. Need on minu ja ainult minu hetked. Omaette hetked.