Tegelikult pole ikka üldse hea tunne, kui öeldakse "Kaalust ei olekski vaja alla võtta või midagi. Lihtsalt Trimmi ajada."
Aga meh, ise ma ju küsisin.
*Note to self - ära kunagi küsi asju, millele sa tegelikult vastust kuulda ei taha.
Nii jõuetu on olla. Võiksin ju eksamid teha A-le. Võiksin ju trenni teha. Öeldakse, et pead mul ju on, kuigi ise tunnen end enamasti purulollina. Ausõna. Tundub, et kõik ülejäänud saavad hakkama. Saavad edukalt hakkama. Ja mina lihtsalt seisan ühes ja samas kohas. Ning vaadates kõrvalt, kuidas ma töötan kohati rohkem, kui mu kõrvalseisjad ja põrun ikkagi haledasti.. Kohutav tunne on.
Teine asi on trenn. Kui ma hakkan trenni tegema, siis sageli mõtlen, et miks. Vastus on pea alati - ma olen kole ja paks. Ja kui tulemusi kohe ei ole (nõmedalt kärsitu olen), tekib tunne, et jäängi selliseks ja keegi (mina esimesena, sealjuures) ei ole minuga kunagi piisavalt rahul. Ja siis pettun endas. Sest ei saa kunagi millegagi hakkama.
Ja nii istun ma pigem päevast-päeva oma maailmas, reblogin tumblris ja vaatan sarju. Mitte ei toitu tervislikult, õpi korralikult ega treeni. Sest lõppude lõpuks ei saavuta ma nende tegevustega endiselt muud, kui järjekordset pettumist iseendas.
Ma tean, et te võiks mulle praegu öelda, et ma saan hakkama, kui end käsile võtan ja asjad tahavad lihtsalt tööd ning kõik saab korda. Kuid kas te kujutate ette, kui palju lähevad need sõnad korda inimesele, kes tõepoolest on lasknud asjadel minna ja kardab pidevat läbipõrumist? Kas võib tõesti eeldada, et inimene, kes on täiesti veendunud iseenda valedes (või kes ka teab, ehk on need tõed), et ta niikuinii ei muutu paremaks, targemaks ja ilusamaks ning lõpuks ikkagi pettub, isegi peale raskeid katsumusi ja üritusi, võtab kuulda kahte hetke ajel pillatud lauset?
Ja veel suurem katastroof tabab inimest siis, kui ta tõesti üritab, tõesti treenib ja tõesti õpib, kuid tulemust endiselt ei ole. Hirm proovida ja läbipõruda on suurem, kui hirm lihtsalt läbi kukkuda.
Sest kui sa proovid ja ikkagi läheb kõik sitasti, siis saad sa kahtlemata enda kohta teada seda, et oled väärusetu, paks ja kole. Lollist rääkimata. Sest sa oled ju teinud juba kõik, et seda muuta, kuid miski ei aidanud.
Ja siis jääbki ainult kaks võimalust - sa kas lepid sellega, et ei suudagi ja ei hakkagi kunagi suutma midagi teha enda ilusamaks, targemaks ja paremaks muutmisel ning elad oma vaikset pingutusteta elu edasi või..
.. Või näitad maailmale keskmist sõrme ja lähed (see on ju muidugi see, mida keegi niikuinii ei märka). Üksinda. Koopasse. Et seal oma elupäevade lõpuni mitte inimesi hirmutada oma koleduse ja lollusega. Et säästa maailma veel ühest kasutust isendist.
Ma olengi veidi liiga kaua vist oma väikeses paradiisis olnud. Las ma nüüd olen natuke aega selline. Sest lõppude lõpuks - ise ma ju torkisin ja küsisin.
Armastusega,
Live or die but don't poison everything.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar