Mõnel õhtul/ööl üksinda tänavavalgusteid vaadates tuleb katkine tunne. Aga siis tuleb jälle hommik ja elu on ilus. Tartu tundub mulle endiselt kohati kuidagi suur ja hirmutav, aga seevastu oleks teised linnad veelgi suuremad ja hirmutavamad. Siin on sõbrad. Siin on hea. Ja mõnikord end imepisikesena tunda polegi ehk nii halb.
Asjad on meeleolukad olnud. Toredad. Mulle meeldivad inimesed mu ümber ja mõni, kes on kaugel, ka.
Aknast paistev sild vahetab värve. Vilgub.
Mul on jõuludeks veel üks kingitus vaja osta. Ja mul on nii kurb, et üks jääb üksinda jõuludeks. Jääksin ka kohe meeleldi. Aga ei saa. "Kohustused" kutsuvad.
Ma olen natukene väsinud vist. Päris kindlasti kohe. Tülpimus on. Aga jõulupidu oli tore. Mu mõtted on nii lost omadega, et ma pigem kirjutan nüüd õppejõududele kirju ja jään siin vait.
Armastusega,
Tänan kuulamast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar