Kell on kaksteist. Ma pean üheksa tunni pärast ärkama ja ma pole umbes viimase nädala normaalselt maganud.
Olen tartlane. Istun ühiselamu köögis, sest tundub, et kõik teised on juba oma unemaadel, peavad ilmselt lammastele jahti.
Kõik magavad. Mu msn on ka vaikne, sest inimesed on väsinud. Ma olen ka väsinud, kuid uinuda hetkel siiski ei suuda.
Istusin siin ja mõtlesin, kui kurb oli märgata, kuidas inimesed on mandunud. Kuidas tüübist, kes oli elurõõmu ja energiat täis ja jooksis koguaeg aktiivselt ringi, oli tänaseks - või vähemalt selleks hetkeks, kui mina teda kohtasin - saanud pisut veniv, veidi morni näoga semiootik. Kutt, mis sinuga juhtus!? Ma saan aru küll, et elu teeb vingerpusse, aga sina ei olnud täna ainus. Vähemalt üks oli veel, keda ma peaaegu, et äragi ei tundnud, sest kunagine aktiivne inimene oli nüüd vaikne ja ebalev. Kurb on.
Ja samas paneb see ka mõtlema, et kes kurat teab, mis teistest vanadest tuttavatest saanud on.
Inimesed arvavad, et ma olen targem, kui ma tegelikult olen. Kuigi nad kuulevad umbes-täpselt kõikidest mu möödalaskudest, mida paraku on viimase kahe päeva jooksul juba üsna palju olnud. Olen ise loll olnud, aga vähemalt saab nende asjade üle naerda. Sest peale loengut oma korterikaaslasele ikka ei ütleks ju "Ma olen sind vist kusagil kohanud..."
Ma silun veidi suhteid ka. Tuleviku mõttes. Peaks homme minema läbi dekanaadist ja siis ühe tähtsa tädi juurest, kes ilmselt tõuseb siis mu elupäästja staatusesse. See oleks tore.
Homne päev on tänasest tunduvalt lühem. Aga see-eest lähen teen ühe lubatud koogi, sest mulle tegelikult ei meeldi teiste kulul elada. Kuidagi.. kohmetuks muudab see mind. Süümepiinad tekivad.
Ohjumal, see põrand siin ajab mind närvi. Sest tundub, et selle pühkimine ei koti kedagi. Aga ma märkasin seda ja nüüd see häirib mind. Aga noh, hari on olemas. No problems.
Lähen nüüd ja tegelen selle põrandaga ning siis laman tunnikese voodis enne, kui täielikku unne vajun.
Armastusega,
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar