Raske on ka sellega, et Tema on Tallinnas ja mina ei ole. Aga kui mina oleksin Tallinnas siis ei oleks seal jällegi üht teist olulist inimest, kes mul on Tartus. Nii ongi üks neist Tallinnas ja teine Tartus ning nad mõlemad on minu jaoks sama olulised ning kohati on mul tunne, et mina ise peaksin jääma siia, kus ma olen - keskele.
Aga keskele jääda ma enam ei suuda. Omaenda pärast. Ma ei saa end ka lõhki rebida ja saata üht poolt Tallinna ja teist Tartu. Sellest on kahju. Kui ma saaksin oma elu teisiti elada, kas ma siis jääksin ootama seda pakkumist Tallinnas, mis mulle paari päeva eest tehti? See aine on minu eelistustes küll viimane, aga ma oleksin seda tõsisemalt kaalunud, kui mul ei oleks olemasolevaid lepinguid.
Loomulikult kardan ma tulevikku. Ma kardan kõike seda, mis puutub suhetesse ja mis puutub kodusse ja mis puutub õppimisse. Ma tean, et on asju, mis ei ole minu võimuses, kuid juba see teadmine teeb mind nii jõuetuks. Mis siis, kui ma saavutan kõik, mida ma soovin ning pilvedest rebib mind alla midagi, mida ma oodata ei osanud ning midagi, mis pole minu võimuses.
Ma ootan alati halvimat, sest siis ei peta tegelikkus mu ootusi. Ma ei saa põhjast enam allapoole langeda. Ning kui kõik on parem, kui ma ootasin, siis on see ju ainult hea, sest halvim jäi ära.. Seekord.
See on lausa uskumatu, kui pingul on kõik mu närvid ja kuidas inimesed, kes on alati olnud nii head, hakkavad järsku vassima ja valetama. Seda on tohutult kurb vaadata, kuidas inimene ei näe enam oma tegude tagajärgi ja ei mõista, kuidas ta teistele haiget teeb.
Mu mõtted on laiali.
Ma olen eluaeg kuulnud ainult seda, kui valesti ma asju teen, kui valet/halba muusikat ma kuulan, kui valesti ma riides käin, kui halvad on mu tulemused, kuidas ma suudaksin palju paremini, kui laisk ja kasutu ma olen.
Ning kui enamasti ma suudangi kõike seda eirata, ignoreerida ja alla neelata, siis mõnikord tuleb see kõik korraga pinnale ning siis pole mul juba mu oma meelte ja tegude üle kontrolli. Ma ei taha öelda inimestele, et ma neid vihkan, sest täiest hingest kedagi vihata ma ilmselt ei suudakski. Aga kui lükata mind kuristiku äärele ja siis veel oksaga selga togida, ei olegi mul muud öelda.
Vihkan. Vihkan. Vihkan. Ma ei taha seda. Ma tahan minna ära ja elada omaenda elu ise. Osta ise endale kaks taldrikut ja teha sellega märge, et ma olen tõesti alustamas oma elu ise, mitte oma vanemate oma neilt laenatud nõudega.
Ja miks kurat peab üldse kahest kollasest taldrikust sellist draamat tegema? Miks mitte lasta mul hingata ja rahulikult astuda esimesi iseseisvaid samme, sest siin majas mul sellist võimalust ju pole.
Mul käib juba pea ringi.
Armastusega,
Usssike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar