Tulevik hirmutab mind. Vähemal ja rohkemal määral. Kõik hakkab nii reaalseks muutuma. Esmaspäeval lähen isiklikult kohale ja sõlmin kaks lepingut. Ja siis ongi järgmised kolm/viis aastat mu elust määratud.
Ma mõtlesin paar päeva tagasi tõsisemalt ja esimest korda teadvustasin endale seda, et need järgnevad aastad on meie vahemaaks paarsada kilomeetrit. Ja ma ei liialda. See on hirmus.
Kas ma saan sellega hakkama? Kas me saame sellega hakkama? Ma ei tea. Kuid ma loodan.
Asjad on veidrad. Ma poleks kunagi arvanud, et ma jõuan sinnamaani, kus ma praegu olen. Ma ei uskunud, et ma võin olla niivõrd asjalik ja teha niivõrd asjalikke asju. See kõik oli ju üks kauge unistus. Kuid nüüd tuleb see aina lähemale ja ma ei teagi, kas ma olen õnnelik või hirmunud. Asjad on veidrad. Ja ma ei tea, kas ma saan alates sügisest hakkama nii, nagu soovin. Aga praeguse hetkeni on kõik laabunud kuidagi veidralt. Lihtsalt. Läbisin testid ja tuleproovid, tegin end ilmselt paar korda lolliks ka. Kuid kohale ma jõudsin.
Pole kerge jõuda millegini kuid kui see miski on kohal, siis hoolimata sellest, et varem tundus, et ujusid üle Atlandi ookeani ja oled nüüd pealaest jalatallani läbikülmunud ja tilkuv ja hirmunud ning et enamasti meenutad endale pigem vettinud kassipoega, kes merehauast pääses, kui inimlast, kes kuhugi jõudma hakkab, on siiski hea olla. Mingi verstapost on jälle olemas. Mingi asi, millest kinni hoida. Isegi, kui ei tea enam, mida soovid, siis vähemalt on millegi külge klammerduda.
Enamus päevadel tahaksin ma olla laiskloom. Aga puudel ma ei ripuks. Tahaksin "rippuda" Tema süles, kui ta parasjagu näiteks midagi programmeerib. Tema lihtsalt istuks ja mina ripneks - meie kõhud vastamisi ja mu lõug Tema õlal. Ja nii olekski. Kasvõi täielikus vaikuses, aga vähemalt koos.
Aga ei. Kolm või enamgi aastat. Doos doosi haaval. Ja siis igaüks jälle oma linna. See kõik võiks vähem keeruline olla. Aga samas - kas asjad õnnestuks, kui oleksime lähestikku? Vast isegi pea 24/7 koos? Sest tegelikult arvestades kõike, siis ehk ongi parem, kui praegu on nii? Kuid aasta pärast võibolla tahaks juba rohkem. Rohkem olla, rohkem nautida.
Ah, ma ei tea enam ise ka, mida ma täpselt tahan.
Armastusega,
Merejumal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar