Ma mõtlesin ükskord (jah, ainult üks kord), et miks me veame endaga kaasa inimesi minevikust. Need inimesed, kellega me lasteaias hästi läbi saime ja võibolla ka algkoolis, kuid regulaarset suhtlust enam pole. Miks ei lase me neil vabalt minna. Kui oleme kord juba lahku kasvanud, siis ei peaks ju enam punnitama ja koos veetma aega, mida me enam tagasi ei saa. See on nagu mingi surnud koera vedamine. Nagu eesti film, kus polegi väga muud, kui misanstseenid.
Võiksime ju lasta inimesel minna ja ise ka minna. Leida uusi inimesi. Uusi sõpru. Praegu me lihtsalt rikume iseenda tuju, kui keegi on meist kas palju edukam või palju viletsam. Kui tase on sama, siis me ei hooli.
Kõigi elus on neid inimesi, olgu need siis sõbrad mudilaspõlvest või sugulased. Kui tihti suhtled sina oma vanavanaisa poolõe lapselapse poolvennaga? Mitte eriti, eks? Aga siiski on igal natukene suuremal üritusel temagi kohal. Loomulikult peaks oma perekonda meeles pidama. Kuid siis peaks olema ka rohkem suhtlust, mitte iga-viie-aasta-tagune-lehma-lellepoja-juubel.
Tegelikult olen ma pisut väsinud. Või siis kurb. Mingitel hetkedel käib pea ringi, kõhus hakkab keerama ja pisarad tikuvad silma. Ma tean täpselt, millest see on, kuid samas ei saa ma ka sinna midagi teha. Oodata. Ainus asi. Loota, et kõik läheb nii, nagu plaanitud. Ja kui ei lähe? Kui mina või mõni teine jääb homme auto alla ning on järgmise poolaasta koomas? Ja nii istun vastavalt olukorrale kas voodil või voodiäärel ja elu on sassis. Kuid sassis on ta ka praegu.
Ma ei oska enam rääkida. Mul on mõned teemad, mida peaksin rääkima oma kallite vanematega, kuid samas ma ei oska. Ma ei oska neile asju öelda, sest kõik need aastad on meie peamine suhtlus olnud "Ma sain koolis kolme" ja "Korista oma tuba ära."
Kuidas peaksin ma nüüd ütlema midagi tähendusrikkamat? Midagi, mis läheks mulle tõesti korda ja mis läheks korda ilmselt ka neile? Ja seda enam, et ma ei kujuta ette nende reageeringut. Võite ju küll öelda, et ma olen juba suur tüdruk ja neil ei tohiks olla probleeme aga kurat seda teab. Eks mingil hetkel tuleb see nali ära teha.
Ja sellest saab sõltuma ka minu edasine tuju või tujutus.
See on teine postitus kolme päeva jooksul, järelikult olen ma juba oma mõistust kaotamas.
Armastusega,
Tänan Kuulamast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar