Oh, Mama, I just shot a man down...

Eile vastu hommikut koju sõites nägin vapustavaid vaateid ja mu peas olid hingematvad võrdlused. Enamus neist läks kahjuks peale esimest viit minutit koju tagasi. Kuu oli taevas nagu äsjatoodud crème brûlée.
Udu, justkui väljapuhutud õhk nikotiiniku kopsudest, oli väljadele vajunud,.

Jne.

Hea oli olla. Need väikesed erilised hetked ongi kõige paremad. Jalgrattasõit teeb head. Mul on kaks päeva puhkamist. Pole ammu midagi kirjutanud. Peaks taas looma hakkama. Ma teostan teiste loomingut, kuid ise pole midagi teinud. Mu unenäod muutuvad järjest segastemaks ning mul on tunne, et varsti polegi mul enam uneaega. On vaid unenäod.

Järgmised kaks ja pool vaba päeva veedan logeledes. Külastan ehk paari inimest ja käin nendega linnapeal jalutamas. Tunnen end hästi. Ma olen viimastel päevadel paar asja küll perse keeranud, kuid ma loodan, et lahenevad. Ma võin ju end süüdi tunnistada, kuid see ei muuda enam tehtud tegusid. Ma võin isegi sada, tuhat, ja üks korda vabandada ja öelda, et ma ise olin loll ja sain asjadest valesti aru ning tegelikult ei olegi tema süüdi, aga see ei aita.

Süümepiinade kannatamine = lunastus?

Aga Sa ju tead, pisikullakallikene, et ma olen lihtsalt idioot ja kahetsen ikkagi... Tahad, ma küpsetan Sulle koogi?

Armastusega,

Plaaster Sinu varbal.

//Sooja tuleb lähiajal kuni 20*