Vikerkaari oksendamas.

Ei. Ma ei ole õnnelik.

Ma lihtsalt tunnen, et minu vastu oldi täna veidi ülekohtune ja inimestel on mingisugused 'blokid' kadunud ning nad võtavad endale vabaduse kõigepealt öelda ja siis mõelda. Ma tunnen end tühisena ja tähtsusena ja palun ärge võtke minult seda hetke enesehaletsust, mille järgi ma lihtsalt ülisuurt vajadust tunnen.

Ükskõik, kui palju ma üritan, ei suuda ma sageli ikkagi olla selline, nagu inimestele meeldiks mind näha. Ja ma ei räägi siin konkreetsetest inimestest. Ma räägin absoluutselt kõigist. Kogu see asi ületab minu enda rohujuure-tasandi. Ja kogu see asi ajab mind endast välja ja paneb mind tahtma minema joosta.

Ja selle kõige eest põgenemiseks piisab vaid ühest sammust õigesse kohta ja siis ongi kõik. Tühjus.

Enamikus olukordades ei oska ma enam midagi öelda. Ma vastan kas napisõnaliselt või siis üldse mitte. Loomulikult on korra päevas hea kaotada piir ja lüüa kellelegi vastlakukkel vastu nägu või siis avastada, et see on löödud vastu sinu enda nägu. Selle üle on tõesti hea naerda, aga kui vahukoor ära pühkida ja järgmise teemani liikuda, siis mis jääb alles? Ei muud, kui tühjus ja mõte 'vanadest aegadest'. Ei ole kaudvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu.

Ja see ongi kõik. Kõik need hetked mööduvad ja ei ole olemas ühtegi tulevat hetke. Kõik on siin ja praegu. Iga järgnev hetk ähvardab endaga asendada uue, milles me lebame näoli mudas ja ahmime sisse viimast hingetõmmet. Kui meil veab, ei jää see viimaseks. Aga neid hetki tuleb veel ja veel ja veel kuni lõpuks olemegi kõik tüdinenud.

Ma ei vaevu enam enamustelt küsima, kuidas neil läks. Sest vastuseks saan ma nii või naa midagi ebaolulist ja tühist, mis ei ütle tegeliku seisukoha kohta midagi. Aga mida nad peakski tegema? Rääkima kõik hingelt ära kellelegi, keda nad õieti ei teagi? Ma ei saa eeldada, et inimesed räägivad mulle endast, kui mina ise ei räägi oma eraelust. Ma hoian oma elud eraldi.

Armastusega,

Melanhoolik.

Muide, tegelikult kirjutasin ma laupäeva varahommikul oma blogipostituse alguseks hoopis sellise lause: Ma olen väsinud ja tahaks vinguda ja Annika pirtsutab mingi pointless asja pärast taaskord.