Kurat. Iga kord, kui ta kellelegi midagi ette heidab ja nime ei nimeta, siis on mul tunne, et see olin mina, sest ma tean, et ma ei käitu normaalselt kuid samas ei mäleta ma, kuidas ma siis tegelikult käitun.
Ja nüüd ma ei teagi. Ja olen morn. Tegelikult olen ma väsinud ka, aga rohkem olen ma morn.
Ma ei tea, mida ma inimestelt ootan. Üleüldiselt nagu. Iga hetk ootan ma midagi, aga mida, seda ma ei tea. Ja kui inimesed midagi ei tee, siis olen ma pettunud.
Ma ei saa inimestelt nõuda midagi. Igapäevase vale "Kõik on korras." olen ma asendanud ühe teise igapäevase-valega. Tegelikult ei ole see ju vale? Vähemalt mitte suur, sest kui keegi küsib täpsustust, siis ei oska ma enam midagi öelda, sest ma ei tea, milles asi. Ehk on asi selles, et see talv ei taha kuidagi ära lõppeda. Ehk milleski muus. Aga igaljuhul on midagi puudu.
Mu kõrvad on lukus.
Jah, ma igatsen teda. Aga ma igatsen palju asju. Iseennast ka. Ja tegelikult olen ma juba lolliks minemas, mu mõtted ja ideed on halvad ja neid ei tohiks mingil juhul avaldada, nende täideviimisest rääkimata.
Aga kurat, see häirib mind. See teadmatus ja tunne, et ma olen midagi valesti teinud. Et ma olen kõik valesti teinud. Et ma olengi üks suur nõme vale, mis kedagi ei koti. Ma ei kontrolli oma käitumist juba väga ammu, kuigi võiks. Mul on asju, millest ma ei räägi ja ilmselt ei hakkagi kellelegi rääkima. Kõik tundub nii..Vale.
Kirjanduse õpetaja väitis täna, et ma kirjutan luulet paremini, kui proosat. Ma ise olen alati vastupidist arvanud.
Armastusega,
Punanahk Herbert.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar