Ma kirjutan luulet. Morbiidset. Luule ei ole minu rida. See ei ole kunagi olnud. Niisiis olen nüüd segaduses.
Viimasel ajal olen ma üldse segaduses. Väga. Mul tekib paanikahoog, kui ma loen neid vanu draama-teema sõnumeid. Mul on raske hingata ja ma satun paanikasse. Niisiis ei ole ma neid sõnumeid tükk aega lugenud. Ma ei suuda kõigest sellest lahti ka öelda. Osa minust usub vist ikka veel, et kõik saab korda ja et see kõik oli nõme vale või väljamõeldis ning tegelikult on kõik hästi. Mu mõistus ütles sellele kõigele 'aidaa' juba pikka aega tagasi. Mu mõistusele meeldib keegi kusagilt kaugemalt. Kohe väga meeldib. Mu mõistus on selge.
Aga samas ei julge ma seda Kedagi usaldada. Kohati tundub ta liiga kauge. Ta on hea. Armas. Hooliv. Mina meeldin talle ka. Ta on Keegi. Teda võiks usaldada. Ma tahan temasse uskuda.

Ja samas tuleb mulle meelde tema..See, kelle suhtes astusin ma täiesti ämbrisse. Ma usaldasin teda. Ma jagasin temaga oma mõtteid. Meil oli koos hea. Ja ühel hetkel ta kadus. Igavikku. Kättesaamatusse kaugusse. Kõik temas tundub mulle nii võõras. Nii vale. Ta pilk. Ta hääl. Ta hoiak. Kõik. Kõik. Kõik.

M'