Kõik on..hea. Mulle meeldib nii.
Käisin Mardi sünnipäeval. Tore oli. Jäin sinna ööseks ja kui külalised olid lahkunud, rääkisime veel varahommikuni juttu. Järgmisel päeval käisin nende bändiproovis. Tüüpilised mehed - ruum oli jube sassis. See oli õudne. Aga noh..Elasin üle.
Seda ka, et kui teisi veel kohal ei olnud ja Mart seal kitarri tinistas ning mina niisama istusin, astus sisse ingelliku välimusega blond tütarlaps. Ta küsis teiste järele ja läks siis ära. Mina ja Mart jäime kõigepealt uksekohale tühja õhku jälgima (ma arvan, et meil mõlemal oli suu lahti) ja siis vaatasime suurte silmadega teineteisele otsa. Tüdruk ise oli läinud. Aga ta välimus..Pole võimalik kirjeldada!
--
Homme tuleb väike reis Tartu ja tagasi. Teisipäeval Paide, kolmapäeval Vanaema juurde, neljapäeval või reedel peaks juba A. tagasi tulema. I totally miss her : (
--
Mõnel hommikul, kui pea valutab ja niiniiniii paha on olla, ajad Sa end ikkagi üles ning lähed Vanaema juurde tööd tegema. Ükskõik, mis töö see ka poleks, Sa lihtsalt ei saa minemata jätta.
Kell on juba õhtusse veerenud ja Sa oled väsinud ning tahad meeletult koduseinte vahele. Päev on olnud raske - ehk sõitsid endal muruniidukiga üle varba, või kukkus Sulle peale katuseparandust haamer katuselt pähe. Kuid sellest hoolimata astud tuppa ja sealt tuleb Su Vanaema ainulaadsete praekartulite ja kotlettide lõhn. Sel hetkel unustad kõik ja hõrgutav lõhn on Su meeled vallutanud. Sa vaatad oma Vanaema lahkesse näkku ja tunned end ümbritsevat soojust.
Just see ongi see, mille nimel tasub Seal käia.