Ma ei teagi, kas neid armastada või vihata. Ükskõikseks ei jäte need ju kedagi.
Armastada just sellepärast, et nad olemas on. Vihata sellepärast, et neid vahel näha pole. Ma arvan, et ma siiski armastan neid. Tähed on siiramad asjad üldse. Nad ei valeta ega vassi. Täiesti ausad...
Eile õhtul...Siis jätsin ma ühe osaga endast hüvasti...Ma olen 99% kindel, et igaveseks. Kuid midagi ei saa garanteerida....Hüvastijätt oli valus. Ma ei usu eriti, et väga valus tema jaoks, kuid minu jaoks kindlasti. Eilne oli viimane tõestus, et ta ei hooli. Ja pole kunagi hoolindki. Need olid ainult sõnad. Ma tean, et ta ei öelnud neid sõnu vaid mulle. Ta on ka teistele öelnud, et ta hoolib...Kuid kui tõsi see õigupoolest on? Kas ta tõesti hoolib? Miskipärast ma ei usu...
Kurat võtaks! Mul on teda vaja! Mul on teda vaja ainult selleks, et ma ei tunneks end nii....Mul pole kellegi teisega niimoodi rääkida...Tõsiselt, ma loodan, et tema on õnnelik....
V.P-le...Ma arvan, et ei suuda sind unustada..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar