Ma käisin just õues...Lihtsalt niisama, lükkasin plätad jalga ja läksin. Tuul on tugev. Pealtnäha karm ja kohati isegi liiga tugev. Kuid tegelikult...ma sulgesin silmad ja tuul oli hetkega õrn ja justkui paitas mu juukseid. Eemal oli välku näha. Vihma sadas.
Ma astusin jälle tuppa. Sooja, valgesse ja mugavasse tuppa. Ma tundsin end kolm korda paremini õues-koos vihma, tuule ja äikesega. Jahedusega.

Ma olen kurb. Jälle.
Mu selg ja kael valutavad. Jälle.
Ma sain haiget. Jälle.

Tegelikult, ei oleks ma tohtinud haiget saada. Aga suvalistel hetkedel käivad need pildid mul uuesti ja uuesti silme eest läbi....Aga tegelikult ei teegi ju nemad mulle nii palju haiget. Peamine põhjus on milleski muus. Ma ei tea isegi milles. Kuid miskipärast ei suuda ma olla õnnelik.

Ma avastasin, et ma ei suuda inimesi täielikult usaldada. Ma kardan. Ma kardan, et ma saan usaldades haiget. Ma ei taha haiget saada. Ma kardan sellepärast, et iga kord, kui ma olen kedagi usaldanud, olen ma mõne aja pärast jälle haiget saanud...

Mulle just ükspäev öeldi, et ma suudan end kontrollida. Suudan oma tujusid vaos hoida. Ma kardan , et haiget saades, ei suuda ma ühel päeval enam ennast kontrollida. Et ma ei suuda oma tujusid vaos hoida, vaid lähen nendega kaasa. See oleks nagu lõputu Ameerika mägi. Aga tegelikult ei olegi ju midagi valesti. Ainus mis on valesti, olen mina.

Ma pole kunagi kuhugi kuulunud. Alati olen ma kõrvaline isik olnud. Ma ei taha enam see kõrvaline isik olla. Ma ei ole isegi kõrvaline isik olnud, ma olen olnud seal vahepeal. Kõikunud sisse- ja väljakuuluvuse äärel. Ma tahan kuhugi kuuluda. Ma ei taha olla seal äärel. Ja just sellepärast tahan ma siit ära. Kaugele ära. Et ma saaks kas kuuluda kuhugi või olla täiesti üksi, niimoodi, et ma üldse kuhugi ei kuuluks.

Iga päev olen ma sellises seisus, et ma või puhkeda kas nutma, või naerma. Ma kardan, et keegi saab sellest aru ja kasutab seda minu vastu.

Tegelikult tahan ma hoopis, et mu telefon heliseks ja seal oleks keegi, kes on mulle kallis....