Ma ei vaja polsterdusi

Jeah, ma tean küll, et mu blogi nutab juba krokodillipisaraid, sest ma olen selle 'ära unustanud'. Tegelikult ei ole. Ma tean küll, et te siin järjepidevalt klikkimas käite, kuid ma valin ka siin nüüd oma sõnu, sest ma ei taha teatud inimestele haiget teha. Ei, ma pole mingi halva asjaga hakkama saanud. Ka mitte millegi märkimisväärsega. Mul läheb hästi. Kuid ma tean inimesi, kes minu õnne pärast võivad tunda, et ma olen neilt midagi 'ära võtnud'. Aga teate mis - see siin ei ole enam lasteaed.

Mul on muidu ikka normaalselt/hästi läinud. Mõnikord tabab mind talumatu igatsus, kuid ka sellest saan ma lõpuks ju üle.

Viimasel kolmapäeval talusin ka oma elu halvimat migreenihoogu - peale kino hakkas vaikselt valutama. Ei pööranud sellele liialt tähelepanu, sest see valutab mul suht tihti ja tablette polnud hetkel kaasas. See oli kohati parem, kohati halvem, kohati oli süda paha, siis oli jälle leebem. Kõik oli ilus-kena-talutav, sõitsin rongis, siis autos ja jutustasin ja olin niisama tore. Aga. Autoga tegime ühe peatuse - käisime poest läbi. Poodi sisseastudes tabas mind valgus. Talumatu valgus. Ma ausõna mõtlesin, et suren sinnasamasse ära. Koju jõudes ei pannud tulesid põlema, võtsin tableti ja istusin põrandal, selg vastu seina. Nutsin natuke, sest nii paha ja valus oli.

Ma usun, et see oli pingest -terve päev jalul, peas palju erinevaid mõtteid, avaldus polnud veel saadetud, igatsus. Ilmselt jooksis kokku kõik. Aga ära ma ei surnud.

Minult küsitakse, mida ma peale kooli edasi teen. Ma ei taha sellele vastata. Ma ei taha sellest üldse rääkida, sest see muudab mind kurvaks.

Ma ei luba, et üritan edasipidi järjepidevalt oma elust teada anda. Kuid ma võin lubada, et järgnevate kuude jooksul lülitan endast välja kõik negatiivsuse ja seda tekitavad inimesed. Luban pühenduda enesele ja mõnedki asjad selgeks mõelda, et siis hiljem sirgema seljaga edasi liikuda.

Ja jumala eest - ma loodan südamest, et migreen otsustab minust edaspidi eemale hoida.

Armastusega,

Villane sokk.