Šampoon läks silma. Mõlemasse. Kolm korda.

Kurb on olla. Tohutult kurb, lausa. Ma olen kõike muud, kui õnnelik selle üle, millises koolis ma käin. See on koht, kus puudub igasugune vastastikune austus ja/või hoolivus. Nii halb on lasta jalga tundidest lihtsalt selle pärast, et klassikaaslased teevad kõike, et sind vihale ajada. Ja seda mitte kogematta. Loomulikult võiksite öelda, et ma pean sellest üle olema ja näitama oma tugevust. Aga mina ka ju ei suuda. Kui keegi tegeleb järjepidevalt su jalgealust õõnestava tegevusega ja et mitte vihast lõhki minna või lihtsalt nutma puhkeda pead klassist väljudes ütlema õpetajale, kes peaks niisama vaatamise asemel midagi ette võtma "Ma ei suuda enam, laduge mulle pigem ühed selle tunnikontrolli eest, mille kohe teete ja ettekande eest, mille ma täna esitama pidin aga mina enam ei jaksa."

Ja need, kes süsteemselt mu närvidele käivad, saavad veel ühe võidu. Olgugi nad siis võidukad. Aga mina ei tea, kui kaua ma veel jaksan. Lõpuni ei ole palju jäänud. Kuid klassiüritustest osavõtmine tundub mulle äärmiselt vastumeelne. Me saime eile lõpusõrmused kätte. Kuid täna ei näinud ma enam mõtet selle kandmiseks.

Ma suutsin selle kõik enda sees hoida kuni praeguseni. Kuid kuna hetkel keegi ei näe, siis las ma olen haavatav ja nõrk. Hiljem on mul aega küll ja veel, et homme hommikul neile samadele naeratada ja öelda, kui vähe ma neid sallin.

See kõik lihtsalt õgib mu ära. Kõik need negatiivsed märkused, mis on mõeldud alla neelamiseks, mitte draamaks. Kõik solvangud ja mõnitused mida nemad loevad "ainult naljaks". Minu jaoks pole see enam ammu naljakas. Mina pean selle kõigega elama. Ja kõik, mida ma kuulen on see, kui halvad on mu valikud, teod, otsused. Kui loll ma olen. Kui kole ma olen. Kui paks ma olen. Kogu see asi on juba ammu naljast kaugel. Aga teie lihtsalt ei saa aru piirist. Igal asjal on see - piir. Ja selle äratundmise võiks juba selgeks saada, ise suured mehed, varsti ajateenistusse minemas.

Mina aga, ma ei tea mida teha. Ma ei tea, kuhu minna. Tahaksin lihtsalt teki alla pugeda ja sinna jäädagi.

Aga mul ei ole vaja ka "Omg, mul on nii kahju, sa saad hakkama!" asju. Ma ei taha haletsust sest see on üks halvemaid asju, mida teilt saada. Kui te mind armastate, siis olete seda ilmselt mulle juba öelnud.

Armastusega,

Jääkuninganna.