Küpsisekoletis.

Ma ei saa valida kellegi teise õnne iseenda õnne üle. Ma ei saa jääda ise õnnetuks lihtsalt sellepärast, et keegi minu lähedalt saab siis õnnelikuks. Ma olen seda ju juba piisavalt palju teinud. Olen lasknud inimesi käest, sest oli keegi kolmas, kes ka tahtis õnnelik olla.

Ma ei saa väita, nagu mind üldse ei huvitaks. Huvitab küll, aga siiski ma leian ka, et isegi, kui neil oli klapp, siis on nüüdseks minul juba eelised. Keda huvitab, kes keda esimesena nägi - kasvaks nüüd lasteaiaeast välja, palun.

Ning seekord on mul tõesti esimest korda tunne, et kui ma ei lase Temast lahti, siis saan ma õnnelikuks. Mul on tunne, et ma ei saagi temast lahti lasta. Ja veel enam - üle pika aja olen ma ennast niimoodi avanud ja usaldanud kellelgi oma saladusi. Ta on Uus Inimene minu elus ja ma tahan, et ta ei lahkuks. Tahan, et ta oleks Püsiv.

Enamus teie laimust ja nendest väikestest kahtluseussidest, mille te mulle südamesse istutate, lämmatan ma juba eos. Kuid mõned neist kaevuvad eriti sügavale ning ma hakkan kahtlema ka endas.

Ja kui ma nüüd paluda võiksin, siis palun ärge rääkige mulle "Mis siis, kui..." stsenaariume. Mul ei ole neid vaja. Mul on realism, mitte etendus. Mul on realism siin ja praegu. Ning siin ja praegu oleme koos. Ärge rääkige mulle ka asju, mida teen valesti või mille ma kaotada võin (või kui kiiresti ma selle kaotada võin). Ma tean neid kõiki vägagi hästi ja teie jutud teevad teist negatiivse poole, mitte Temast.

Palun, palun, palun. Hoidke oma mõtted endale.

Ja palun, palun, palun. Ma ei viitsi kuulata loenguid erinevatel teemadel.

Armastusega,

Palun.