Ta pole kunagi kuulnud sõna "tsölibaat"

Niipea, kui keegi hakkab mulle lähedaseks saama ja liiga palju aega mu peas veetma, hakkan ma tegelema tolle inimese süsteemse eemale-lükkamisega. Ma ei tea täpselt, miks see nii on, kuid ilmselt on asi hirmus saada haiget ja kartuses hülgamise ees. Kui inimene peale kõike seda minuga jääb, ei ole mul muud teha, kui kuradi õnnelik olla. Kui ei jää, võin end veenda, et nii ongi parem ja see oli ainus viis haiget saamiseks ning selle varjamiseks. Ja kui inimene teebki mulle haiget ja läheb mu juurest ära..Siis pole ka muud teha, kui vaid ennast süüdistada ja hea nägu teha, sest ükskõik, kui halb on tema, tegin mina ju halva otsuse ning jäin.

Ma analüüsin end viimasel ajal küll ilmselt natukene liiga palju, kuid siin on asjad, mida ma teen:

• kahtlused - See ei saa olla tõsi.
• lähedale hoidmine - seisneb aktiivses suhtluses, aruteludes tühja-tähja üle.
• paranoia - ta ei hooli nii palju kui mulle tundub, asi pole üldse nii, tema elus on hoopis teised inimesed.
• eemaletõukamine - süsteemne võrgustikus offline olemine, vältimine.

Loomulikult ei tea ma veel, kuidas see lõppeb. Ma võin ju arvata igasuguseid asju, kuid ma ei tea kunagi täpselt. Siinkohal tahaksin veel meelde tuletada kõigile, kes on mulle lähedased - aitäh, et olete mind talunud ja läbi teinud kogu selle pasa, millesse ma teid pannud olen.

Armastusega,

....