The world is a fine place, and worth fighting for.

Täna, hetkel kui A kummardus, et oma ketsipaela siduda nägin langevat tähte ega osanud midagi soovida. See oli täiuslik hetk. Kõik oli täis rahu ja häid asju. Nüüd, vaevalt tunnike, olen lihtsalt kurb, sest jõudsin arusaamale, et järgnev kooliaasta ei meenuta ilmselt absoluutselt eelmist. Ma olen õnnelik ja kurb samal ajal.

Ma igatsen. Aga see on selline hea igatsus, mis teeb taaskohtumise veelgi paremaks. Ja ma olen lihtsalt õnnelik, et Sul läheb täpselt nii, nagu läheb.

Ning lõppude lõpuks teeb see kõik ju vaid head ja juhatab meid sinna, kuhu vaja.

Mina ei oska luuletada
Ma võin ju kirjutada
Kolm hingematvat rida,
Kuid mina ei oska luuletada.
Sest kui võrdlen end Goethe, Rooste
Või kasvõi hea sõbraga, siis
Mina ei oska luuletada.
Isegi kui kirjutan luuleraamatu
Ei saa te endiselt väita,
Et ma oskan.
Sest pigem on kõik see
Hullumeelse sonimine,
Mis ei näita mitte andekust,
Vaid pigem vaimuhaigust.
Mis vaid tõendab taaskord:
Mina ei oska luuletada.
Kuid kas Sina oskad?

Aga too hetk oli ideaalne.

Ja ma kavatsen sellest kinni hoida.

Armastusega,

Ma olen õnnelik.