Elu on liikunud nagu elu ikka. Olen pahandanud ja naernud ja inimesi maakera teise otsa saatnud. Olen söönud ja joonud ja laulnud ja avastanud. Olen rääkinud ja vaadanud ja otsustanud ja aevastanud. Palju olen teinud. Palju inimesi kohanud. Mitte just uusi inimesi, aga siiski. Viimased kaks päeva oli tempokad, aga üsna toredad. Nalja on saanud palju, natuke on tulnud ka luisata, aga mitte eriti hullult.
Mu silm sügeleb nagu mäestik Apenniini saarel. Mis asi see üldse oligi? Ah, mina ka ei tea. Mu käed on lõhki igatepidi. Mart käis ka ükspäev külas ja ma ootan oma läpakat.
Mul ei ole viimasel ajal enam midagi öelda. Kõik on lihtsalt vaikne ja okei. Mul on peal pisike väsimus ja tüdimus ja ilusad ilmad kõrvetasid ära ühe mu õla. Laupäeviti käin koertekoolis ka. Ma pole juba ammu saanud ühtegi unenägudeta päeva ega ööd. Iga kord alustan ma tudumist silmade sulgemisega ja öö jooksul käin ära umbes tuhandes kohas, kuid lõpuks selgub, et ma ei jõuagi kohale, isegi, kui ma väga-väga-väga tahaksin. Ja üles ärgates on tunne, et ma ei oleks hetkekski uinunud.
Läheks Alpidesse. Lihtsalt lendaks ühe vigase Prantsusmaa lennukiga ja loodaks, et see alla ei kuku. Just nagu õnnemäng - kukub, ei kuku, kukub, ei kuku. Ja kui kukubki, siis on mul testament, mis ütleb, et põletusmatused lennukvrakis on okeid. Samuti on okei ka veematus Atlandi ookeani. Või ükskõik millisesse veekokku, kuhu lennuk kukkuda otsustab..
Kui seda nüüd üle lugeda (mida ma loomulikult tegema ei vaevu), siis infot nagu polegi..Igaljuhul..
Kotkas suudab tappa noore põdra ja sellega minema lennata. #truefact.
Armastusega,
Draft.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar