"Oi kui hea oli teha umbes pooleteise kilomeetrine ring üksinduses. Minna vanasse ning tühja kartulitärklise vabrikusse, vaid selleks, et seal mõni pilt teha. Hiilida mööda mõnest majast, mille ukse ees valvab unine koer. Loota, et koer ei näe, ei haista, ega kuule sind. Loota, et suudad märkamatult hiilida mööda kurjast ja karjuvast koerast...Ning siis jälle valjult hingates tõdeda, et see läks õnneks. Kahel korral. Nii hea oli kõndida tühjal maanteel, mida valgustasid vaid mõned tänavavalgustid. Veider oli mõelda, mida mööduvad autojuhid oma autodes võiks arvata musta riietatud neiust, kellel peas päkapikumüts, õlal fotokaamera ning käes pisike kaisukaru. Nii hea oli kõndida üksildasel teel, vaadata, kuidas eemalt tulevad autotuled heidavad hõbedast valgust pargiääres olevatele puudele. Oli tore loota, et hommikuks on mu jäljed kadunud ning keegi ei saa eal teada, kus ma käisin. Oli tore lükata võti vaikselt lukuauku, keerata uks hääletult lahti, jalutada pimadasse koridori, keerata üks taaskord lukku ning võtta koridoris ära nöörsaapad koos sokkidega. Tunda, kuidas mu parem jalg tõmbub vaikselt krampi, kui see puudutab jäist põrandat. Võtta saapad kätte, avada köögiuks, panna vaikselt võti tagasi nagisse ning hiilida oma tuppa, kus viskasin kaisukaru ning fotoka voodile, kus lebasid teki all kolm suurt kaisukaru.. "