Kõik on ju hästi....Kõik on korras...Ma peaks olema rõõmus. Aga ma ei ole. Tahaks, aga ei suuda. Vägisi kipub nutt kurku ja tuju nulli.
Ma võin samal ajal nii südamest naerda kui ka nutta. Ja ma vihkan end selle eest....

Paradiisi aialipid jalaga ma puruks taon

Olen väsind, ma ei suuda põgeneda selle eest

Ma ei taha kurb olla. Päriselt kah, ei taha. Ma ei taha nutta. Päris tõsiselt ma mõtlen. Ma tahan, et pisarad oleks otsas. Mõnikord soovin ma ka seda, et mu süda oleks tuim...Et ma ei tunneks seda valu. Ma ei taha seda tunda. Aga ta...Ta ütles midagi msnis, see tundus mulle nii ükskõikne. Ei, ma ei räägi Markost, mitte temast...

You know it...I know it...We both know, that we can't get it back...Not anymore...It's too late...I wish, that i could go back there and make things right...But at the end, it all was up to you...I can't say, that i made everything right..I'm just a human. Humans make mistakes....But you should know, that there will always be a place for you in my cold, little heart (L)

Ma tahan, et ta minuga räägiks, et me ära lepiks. Kuid samas ei taha ma seda, ma ei taha temas enam pettuda. Ja ma tean, et kui me lepiks, siis ühel hetkel saaks ma jälle haiget. Ja seda ma ju ei taha...

Asi on tegelikul ainult...ainult "Tee"s
_________________________________________________________
Ta lihtsalt istus seal, oma voodil, põrnitses pisikese magamistoa ühte mustaks võõbatud seina ja korrutas: See on ainult mäng, see on ainult mäng...Ta nägu oli emotsioonitu. Ei kurbust, ei rõõmu. Mitte midagi. Ta tumedad, lühikeseks lõigatud juuksed olid pulstunud. Ta peas oli vaid üks mõte. „See on ainult mäng..“
Tüdruk tõusis püsti, avas akna. Tuulevaikne...Ta läks ja istus tagasi voodile, tagasi voodile, et seina vaadates mõelda. Järsku tõusis tuul ja ühel hetkel, istus voodil, tüdruku kõrval, poiss. „See on ju ainult mäng.“ Sõnas tüdruk küsivalt, ise ikka veel seina jälgides. „Sa tahad, et ma ütleksin Sulle, et „Ei, see ei ole ainult Mäng“, kuid sa tead seda väga hästi, see on Mäng. Mäng, kus miski ei oma tähtsust.“ Ütles poiss tüdrukut vaadates. „See on Mäng, mille nimi on Elu...“ „Jah, see on Mäng, mille nimi on Elu..“ kordas tüdruk. Poiss suudles õrnalt tüdrukut, ning seejärel ilmus taaskord tuul ja poiss kadus sama kiirelt ja salapäraselt, kui ilmus.
Tüdruk jälle lihtsalt istus seal, oma voodil, põrnitses pisikese magamistoa ühte mustaks võõbatud seina. Ta tõusis ja sulges akna. Seejärel istus taas voodile ja ütles: See on ainult Mäng, see on ainult Mäng...Ta nägu oli endiselt emotsioonitu. Seal oli siiski üks erinevus. Mööda tüdruku põske voolas üksainus tulikuum pisar. Üksainus...
Ta peas ei olnud enam üks mõte..“See on ainult Mäng. Miski ei oma tähtsust. See on ainult Mäng. Mäng, mille nimi on Elu. See on ainult Mäng. Mäng kuhu kuuluvad kõik. See on ainult Mäng. Mäng, millest on vaid üks väljapääs. Surm...“
_______________________________________________________